Killuke suve keset Vabaduse väljakut

Nii suure hulga inimeste seas on kupli all istunud muidugi ka neid, kelle nägu kõigile hästi teada - Lenna Kuurmaa, Liisi Koikson, Andrus Kivirähk, Hannes Võrno, Jüri Nael, Tõnu Trubetsky jt. Piirdutud ei ole ainult pealinnas tegutsevate inimestega, vaid istumisest võtavad osa kultuuritegelased üle Eesti.

Kutsed klaaskuplis istumiseks saadeti välja kuu aega enne avalööki. Kaarel Oja tunnistab, et alguses olid inimesed pisut kõhklevad ja äraootaval seisukohal, ent niipea, kui asi käima läks, oli esimese nädalaga 150 istujat olemas.

Üks esimesi istujaid, Andrus Kivirähk, kirjutab oma muljetest: "Üksindus keset Vabaduse väljakut. Selle hetke nimel tasub elada!"

Kunstnikud, näitlejad, kirjanikud, lauljad - kõigi nende hulgas on õnnelikke, kes on saanud ära proovida, mis tunne on nautida killukest suve keset väljas valitsevaid miinuskraade. Temperatuur on püsivalt 25 kraadi, sumisevad satikad ja õitsevad kullerkupud.

Osalejate blogisissekannetest võib välja lugeda rahulolu ja soovi tunni aja asemel pikemalt sooja suvepäeva nautida. Ühed veedavad selle aja tukkudes või vaikselt raamatut lugedes, teised suhtlevad aktiivselt väljas seisva publikuga, kes lehvitavad ja pildistavad üksteise võidu.

Ette on tulnud ka ärevaid momente. Mirtel Pohla kirjutab 2. märtsil kell 22: "Ämblik ronis mu raamatule, sama väike nagu täpp i peal. Mõnus. Ja purjus teismelised tüdrukud üritasid tormijooksuga seinast läbi tulla."

Kupli all istumine tekitab tõenäoliselt kummalise nihestatuse tunde: väljas on talv, aga kupli all suvi; ollakse küll eraldatud ja üksi, kuid samas väga avalikus kohas, kus kõiki liigutusi jälgitakse.

Arvo Kukumägi võtab selle kokku nii: "On sellise veneaegse Balti jaama litsi tunne, kellele on kolmerublane kintsu peale tätoveeritud. Keegi õnneks ei taha, ja kui tahaks, ei saa kätte."

Autor: Ragne Nukk