Ka me energia läheb järjest rohelisemaks või mustemaks?

Kasvavad elektrihinnad ja kartus energia julgeoleku pärast on fossiilsete kütuste kasutamise paratamatu tagajärg. Ometi kahtleb palju poliitikuid ja teadlasi taastuvate energiaallikate laialdasema kasutuselevõtu tarbeks tehtavate kulutuste otstarbekuses. Ju nagu iga sõltuvuse puhul, on ka fossiilsete kütuste orjusest raske loobuda.

Üle poole mullu ehitatud uutest elektrijaamadest Euroopas töötab gaasil. Ja kuigi vahepeal tundus, et kivisöejaamad on minevik, siis tegelikult käivitati mullu üle pika aja rohkem uusi kivisöejaamu, kui vanu suleti.

Kuigi eelmise aasta statistika näitab kahtlevaid märke, kuhu suunas peaks Euroopa liikuma, on taastuvenergiast saanud siiski arvestatav lahendus järjest süvenevatele energiaprobleemidele. Euroopa Liidus on praegu oluliselt vähem aatomienergial ja kütteõlil töötavaid elektrijaamu kui kümme aastat tagasi ning Euroopa Tuuleenergia Assotsiatsiooni andmeil oli eelmisel aastal ehitatud uutest elektrijaamadest 41% taastuvenergia omad. Ning taastuvenergia turu koguvõimsus Euroopas, hõlmates tuule-, päikese-, hüdro- ja biomassienergiat, kasvas võrreldes 2009. aastaga 31% (22,6 GW). Näiteks avamere tuulikud, mida on Euroopas 1136, suudavad tavalisel tuuleaastal elektriga varustada umbes 2,9 miljonit Euroopa keskmist majapidamist.

Euroopa pole siiski enam taastuvenergia lipulaev. Hiina poliitiline otsus taastuvenergiat edendada tõi eelmisel aastal Aasiale tuuleenergias edu, peaaegu pooled kogu maailma uutest elektrituulikutest püstitati just Hiinas. Ka USA president Barack Obama valitsus tundub olevat arusaamisel, et tuuleenergia võib leevendada kliimamuutusi ja pakkuda energiavarustuse kindlust - valitsus eraldas hiljuti 37,1 miljonit eurot avamere tuuleenergia sektori toetuseks. Valitsuse pressiteates märgiti, et avamere tuuleenergia aitab Obamal saavutada 2035. aastaks püstitatud eesmärki varustada 80% riigi elektrivajadusest puhastest allikatest. Avamere tuuleenergia arendamise strateegias näevad ameeriklased järgmise kahekümne aasta jooksul 54 GW võimsuses meretuuleparkide ehitamist.

Tulles nüüd tagasi Eestisse, on tegelikkus see, et mida kaugemal on kohalik omavalitsus Ida-Virumaa tuhamägedest, seda kergekäelisemalt otsustab ta oma valda elektrituulikuid mitte lubada. Läänemaal ja saartel tundub elekter tõesti ainult stepslist tulevat - tuuleenergeetika teemaplaneeringuist on saanud koht, kus keskkonnaorganisatsioonid tulevad välja ühe suuremate piirangutega. Näiteks on elektrituulikud automaatselt välistatud Natura2000 aladel, kuigi Euroopa Liit on andnud selge sõnumi koos juhendiga, et meil ei tuleks valida loodusliku mitmekesisuse ja tuuleenergia arendamise vahel. Looduskaitsel ja tuuleenergial on ju sarnased eesmärgid - tagada jätkusuutlik tulevik ja vähendada inimeste mõju keskkonnale. Teiseks on Euroopa finantsvahendite abil tehtud keskkonnaprojektid muutunud vahendiks, kuidas meretuuleparkide teket takistada. Samas kahe uue põlevkiviploki rajamise vastu pole neid keskkonnakaitsjaid kusagil streikimas nähtud.

Rohelistest on sõimusõna saanud. Lisaks on netikommentaatorid ka taastuvenergia toetustest peksukoti teinud. Samal ajal ei toimunud Eestis avalikku diskussiooni teemal: miks me hakkame uusi põlevkivielektrijaamu ehitama, koormates oma ühiskonda ligi 950 miljoni euro suuruse investeeringuga, kui tulevikus ei pruugi need jaamad CO2 hinna tõusu korral turule elektrit müüma pääsedagi?! See on umbes 10 000 krooni iga inimese pealt, sh ka kõik imikud ja pensionärid. Kust see raha siis tuleb kui mitte meie taskust?

Lisaks siia ritta ka valimiseelses rabelemises ministrite väljahõigutud lubadused, et 2MW tuulik hakkab tulevikus asetsema elamuist 2 km kaugusel ja 10MW tuulik 10 km kaugusel, nagu oleks tuuliku võimsus ja müra levik tõesti nii banaalselt arvutatav. Tundub täiesti uskumatu, et selleks, et meie enda õhku puhtamaks muuta, meie enda energiaportfelli mitmekesistada ja tugevdada, tuleb taastuvenergia edendajatel võidelda Eestis kõigi ja kõigega.

Vaatamata musta energia toetusgruppide sõnumitele ei ole fossiilsete kütuste taastuvenergiaga asendamise takistused mitte tehnoloogilist ega majanduslikku laadi, vaid pigem sotsiaalsed ja poliitilised. Energiavarustuse ebakindlus, kliimamuutus ja reostus on käesoleva aja ühed suuremad väljakutsed, mis nõuavad suuri muutusi energia infrastruktuurides. Sellega tuleb tegeleda ja juba täna.

Autor: Tuuliki Kasonen-Lins