Kala asemel tuleks ka õpilastele pigem õng anda!

Inimene on oma loomult laisk ja mugav - kõige parem oleks ikka siis, kui keegi tooks kalaprae nina alla või tooks vähemalt parajalt suure kala, mida vaaritada ja süüa. Kala püüdmine on hoopis raskem, aega ja vaeva nõudvam tegevus. Tuleb hankida õige varustus, aga varustusse tuleb teha vajalikud investeeringud. Lõpuks tuleb välja, et tegemist oli kehva või liiga odava õngega või hoopis tagasihoidliku püügikogemusega. Või rauges ramm. Mõni jätab õnge(d) sinnapaika ja laseb restoranis endale ihaldatud kala serveerida. Ei pea oma pead, südant, käsi ja jalgu vaevama. Teine jälle ei jäta jonni, vaid katsetab senikaua, kuni ükskord kala õnge otsa hakkab - kulus aega, tervist, närvi ja raha, aga vaevanägemine tasus end kuhjaga ära. Enam ei pea naisele kärbseid pähe ajama jõest püütud kolmekilose lõhe jutuga, mis tegelikult osteti Maksimarketi kalaletist. Enda püütud kalal on eriline maitse.

Uus riiklik õppekava pakub kohati kala, kohati õnge, aga ei õpeta õngedel vahet tegema. Rohkem pakutakse ikka valmiskala, soovitakse head isu, mis sellest, et luud kurku kinni jäävad ning sööja võib otsad anda. Ja mida haridusnälja leevendamiseks pakutakse, on vahest kõige ehtsam rämpstoit. Kui keegi kõrgelt ja kaugelt ütleb, et see kala on hea ja söödav, siis teised peavad ainult takka kiitma. Kahjuks siinkohal puudub otsustus- ning valikuvabadus. Kooli juhtkond on endiselt sund- või absurdisituatsioonis. See, kuidas haridusministeerium ülesandeid delegeerib, ei anna küll õnge pakkumise mõõtu välja.

Toome näiteks religiooniõpetuse, mille ees tuntakse rohkem hirmu kui ussi- või püssirohu ees. Religiooni- või usundiõpetus annab ideaalsed võimalused vastava väljaõppe saanud pedagoogile pakkuda õpilastele erinevaid (maailmavaatelisi) õngesid. Las õpilased ise lähevad, katsetavad ja avastavad, millise õnge otsa milline kala hakkab. Õngesid on ju palju: budism, hinduism, taoism, konfutsianism, Vana-Kreeka eetilised õpetused, kristlus jne. Need kõik on õnged ja nii tuleb ka erinevas eas poistele ja tüdrukutele öelda. Ebaeetiline on hakata kala pakkuma selle asemel, et õpetada õpilasi õngitsema ning püütud kaladest rõõmu tundma. Kala pakkumisega süvendame vaid õpitud abitust ning aitame kaasa eklektilise mõtlemise süvenemisele. Õpetaja ei pea pakkuma kala ega kalaretsepte, vaid üksnes õnge. Äärmisel juhul võib teha soovitusi selles osas, kus on lähim veekogu ja puhtaim veekogu. Ülejäänus tuleks usaldada õpilasi, kes õpivad õpetaja juhendamisel ning motiveerimisel iseseisvalt õnge kasutama ning seejärel avastavad lapsed ise, millise õngega kalale minna ja milline õng kuuri jätta. Õpetaja on siin vaid suunaja rollis. Isegi suunatud demokraatia oleks karuteene õpilaste iseseisva ning loogilis-süstemaatilise mõtlemise arengule. Tunni andmine on sama pärssiva toimega noore inimese psühhosomaatilisele arengule kui talle kala andmine. Meie missioon pole anda ei tundi ega kala, vaid tutvustada erinevaid õngesid - nii nähtuse kui ka protsessina. Asja võlu (ehk ka valu) ongi just selles protsessis osalemine, erinevate etappide iseseisev läbimine.

Õngejutt kehtib ka kõigi teiste õppeainete kohta. Ei saa poistelt ja tüdrukutelt ära võtta avastamise, uurimise ja loomise rõõmu. Leidmise rõõm on ju tohutult suur. Õpetajatena me ei tohi tampida ainult ühte teooriat, reklaamida ainult ühte õnge (bioloogias näiteks evolutsionism vs kreatsionism), vaid tuleb anda võimalus ise valida. Valida aga saab ainult siis, kui tegemist on alternatiividega, mitte absurdi- või sundsituatsiooniga. Õpetaja ülesandeks ei ole mingi kala pähemäärimine pseudoteaduslike faktide või uskumuste pakendis, kasutades erinevaid manipulatsiooni- ning demagoogiavõtteid, vaid tutvustada elu ja olemist selle variatiivsuses, et õpilane hakkaks "õigete vastuste andmise" asemel hoopis küsimusi küsima. Meil pedagoogidena pole vaja karta küsimusi, mis puudutavad õngesid. Kui me ei tea, siis ütleme otse välja ning teeme endale asja selgeks. Kui õppurid küsivad, et millise õngega õpetaja kalastamas käib, siis siin pole mõtet sellest saladust teha, vaid võibki õpilasi informeerida õngest, mille otsa hakkasid matemaatika-, füüsika-, keemia- bioloogia- või usundiõpetuse kalad. See ei anna veel õigust oma õnge pähe määrida teistele õngitsejatele. See on lihtsalt ühe õpetaja personaalne kogemus.

Las nüüd õpilane ise võrdleb, analüüsib ja katsetab. Koolivaheaeg on selleks parim aeg - võtta õnged ja minna kalastama. Sõbrad võib ju ka kaasa võtta, pikniku võib ka teha, aga ikka omapüütud kaladest.