Retk vabadust armastavasse aeda

"Eks see aed kukub välja nii, kuidas aeg ja tervis lubavad ning huvid parasjagu on. Need kõik ju muutuvad ajapikku," teatab Jõgisoo mõisa perenaine Anu Joon oma valdustes ringkäiku alustades. Ta tõstab kaheaastase lapselapse Ats Joosepi puusale ja retk võib alata.

Jõgisoo mõisas on omal kohal nii pärnaallee, Keila jõe tuttavlik kallas, armsad sisehoovid kui ka kuuse otsas nokka plaksutav kurepaar. Siin on silmal ruumi hulkuda. Tarasid ja eramaa eest hoiatavate siltidega märgistatud teeotsi ei paista kuskilt.

Kuigi mõisa peahoone 1915. aastal tules hävis, on kõrvalhooned leidnud head peremehed. Suvekodudeks on kujundatud nii veinikelder kui ka aidahoone.

Lapsed on seejuures juba ammu selgeks teinud, et hävinud mõisahoone keldripealsel peitub üks tõeliselt mõnus metsmaasikakoht. "Hoiame ka kunagise peahoone koha võsast puhta, siit on tõeliselt kaunis vaade jõele," teab Anu.

Kodused taimed sobivad hästi. Siinsed müürid ja aiaalad on vahva segu lõunaprantsusmaalike varemete maalilistest sakkidest ja maavanaema aia tuttavlikust taimevalikust. Oma kohal on nii suitsuahi kui ka puidust lühter. "Olen püüdnud siia Eesti talutaimi ja looduslikke ravimtaimi istutada," räägib Anu. "Punaste marjadega on maavits, müüril ronib luurerohi. Kultuurpihlakad on mu isa poogitud, siin nurgas kasvab kaug-ida vaarikas… Eks meile on kingitud ka teisi, kaugete maade taimi ja puid. Nemadki on oma koha leidnud."

Anu soovitab koju valida eelkõige neid taimi, mis konkreetsele pinnasele sobivad. "Jõe ääres kasvab meil pikkade ja sirgete okstega korvipaju. Kevaditi lõikame maha, suvega kasvab taas toreda kõrguseni. Seni pole veel korvipunumiseni jõudnud, aga küll selle ühel päeval ette võtame," kinnitab perenaine.

Koht, kus golfi mängida ja uisutada. Omal ajal paisutas Keila jõge mõisa juures tamm. Nüüd tuleb veepiirini mõni meeter rohkem astuda, ent tüvesse uuristatud haabjat vette laskmast see ei takista. "Selline paat püsib üllatavalt hästi tasakaalus," mainib Anu. Talviti saab jõel ja mõnekümne meetri kaugusel asuval tiigikesel ka mõnusasti uisutada.

Pere golfiharrastuse tunnistusena laiub siin mitu hoolsalt pöetud muruplatsi. Siiski pole klantsajakirjalikul pöetusel ja korrapäral enamasti kohta.

"Muruniitmine on suviti vist päris raske töö?" uurin ringi uudistades.

"Meil on keskmisest laiem murutraktor ja sellega läheb töö päris kähku," räägib Anu. "Mäletan küll ka aegu, kui naabrinaisega vikatitega siin niitsime. Kahekesi oli tore."

Üheksa-aastane Pipi-Lotta kutsub mõisaallee veerde üllatust uudistama: "Meie jaanalinnumunad."

Tegu on hiiglaslike murumunadega, mis siinsetes valdustes millegipärast pisemat mõõtu korvpalli suurusteks jaksavad kasvada.

Ilmekaid detaile muudkui lisandub. Tigedalt meelestatud sääsearmee tungib varjulises nurgas edukalt meie säärte poole, sestap kõnnime läbi kaarduva puudeallee tagasi Anu ja Hillar Joone kodumaja esisesse aianurka. Toolile istunud, tõstan pilgu üles.

Puust nikerdatud tuletõrjujakujukestega küünlalühter valvab meie istumispaika. "Nad valvavad, et siia kunagi tuleõnnetust ei tuleks," teab Anu.

Nurga tagant aga taban meid piilumas kivisse raiutud Bakchose. "Eks ta algne koht ole ilmselt vanalinnas olnud," märkab perenaine mu pilku.

Jõgisool ongi nii, et tuleb lihtsalt rahulikult ja kiirustamata olla. Põneva aia ja sõbraliku pererahva pakutud üllatused leiavad külalise ise üles.