Tugevalt lonkav ravikindlustus vajab tulevikus lisasambaid

Lihtne maksutõus ei aita. Lihtne oleks reageerida rahapuudusele sotsiaalmaksu tõstmisega, et paisata haigekassa eelarvesse täiendavaid summasid. Varem või hiljem imeb aga meditsiinisektor lisanduva raha endasse ja taas istutakse lõhkise küna ees. Mõistlik oleks süsteem ümber kujundada nii, et sellest saaksid kasu ka patsiendid. Eeskujuks võiks võtta pensionisüsteemi. Ravikindlustuses tähendaks see, et riikliku haigekassa kõrvale kaasatakse erakindlustusseltsid.

Esmalt tuleks riigikogul lahutada sotsiaalmaks kaheks: pensionimaksuks ja ravikindlustusmaksuks, et inimestel tekiks ülevaade, kui palju nad kumbagi valdkonda täpselt maksavad. Ravikindlustusmaksu rahast liiguks osa sundkorras riiklikusse haigekassasse, millega riik tagab esmase arstiabi.

Teise osa maksurahast saaks inimene paigutada vabalt valitud kindlustusseltsi, mis katab inimest tõenäoliselt tabada võivate terviserikete ravikulu, olgu selleks siis liigeseoperatsioonid või hambaravi. Sealjuures võiks raviraha suurus olla sõltuvuses inimese tervisekäitumisest. Suitsetajate puhul oleks loogiline, et nad maksavad mõnevõrra rohkem, sest eeldatavalt vajavad nad elu jooksul ka suuremas mahus arstiabi.

Kindlasti peaks olema võimalus koguda raviraha vabatahtlikult III sambasse. See on vajalik näiteks ekstreemsportlastele ja teistele kõrge riskikäitumisega inimestele, kellel on soodumus murda ihuliikmeid või muul moel viga saada.

Efektiivsus suureneks. Võib küsida, et mis muutub paremaks, kui praegune raviraha jagada keskse haigekassa asemel laiali kümnete väikeste seltside vahel. Raha sellest ju juurde ei teki! Õigus, kuid usun, et meditsiinisektor muutuks seeläbi efektiivsemaks ja kokkuhoidlikumaks.

See juhtub tänu sellele, et oluliselt väheneb nimetu "riigi raha" jagamine. Patsiente ei ravita enam riigi, vaid tema enda raha eest ja see muudab patsiendi ja raviasutuse suhte olemuslikult teiseks. Võib ilmneda, et mõnest haiglast ei soovita siis enam nii palju teenuseid tellida. Suureneb raha kasutamise efektiivsus. Erakindlustuse kaasamine tõstab kindlustunnet, et häda korral ei pea inimene kolmveerand aastat abi ootama. Võimalik, et kindlustusvõtjal tuleb seltsile maksta isegi rohkem kui praegu sotsiaalmaksu, kuid maksame lisaraha ju praegugi, kui soovime saada kiiret ja korralikku meditsiiniteenust.

Lõppeks ära maksumaksjate ebavõrdne kohtlemine, kus sportlik ja hästitoituv mees või naine peab kinni maksma suitsetaja ja alkohooliku ravikulud. Tõenäoliselt võtaksid kindlustusseltsid inimeste tervisekäitumist lepingu maksumuse arvutamisel tõsiselt arvesse.

Mis saab sellisel juhul neist, kellel pole raha ravikindlustuse ostmiseks? Tegelikult pole juba praegu rohkem kui 80 000 Eesti inimesel ravikindlustust, mis tähendab, et ka kõikihõlmava ravikindlustuse puhul pole suur hulk inimesi sellega tegelikult kaetud. Inimesed, kes ei suuda ravikindlustust osta, peavad leppima oma olukorraga või katsuma sellest välja tulla. Riigi ülesanne on ergutada inimesi olema rohkem terve.

Eesti pensionisüsteemi reform suudeti eelmise kümnendi esimeses pooles läbi viia suhteliselt valutult. Inimesed mõistsid, et vananevas ühiskonnas pole teisiti võimalik endale väärikat vanaduspõlve tagada. Usun, et ravikindlustuse reformiga läheks samamoodi.