Boris Mihhailov provotseerib ja dokumenteerib

Esimene seeria on humoorikas ja tragikoomiline lähenemine vananemisele ja mehe seksuaalsusele. Mihhailov on igal fotol kujutanud erinevaid Vana-Kreeka kultuurist tuntud aktipoose ja vürtsitanud neid kummist fallosega. Seeria võti on pealkiri "Ma ei ole mina", mis viitab klassikalisele stereotüüpsele lähenemisele fallose võimust mehe elu üle. Sari "Pulmad" on küll sama provokatiivne, ent huumor on siin pööratud õõvastavaks reaalsuseks. Mihhailov on dokumenteerinud Ukraina kodutute elu pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Need on halastamatud pildid vaesusest ja hüljatud inimestest.

Kodutute reality show. Sari kujutab lavastatud laulatust kahe kodutu vahel, keda on pildistatud nende enda keskkonna taustal.

Mihhailov demonstreerib teadlikult oma subjektide haavatavust ja abitust. Ta sunnib meid vastamisi karmi reaalsusega ja paneb proovile meie alateadlikud hirmud lootusetult abitusse olukorda sattumise ees.

Lavastatud dokumentalistika. Need ei ole tavalised dokumentaalfotod. Mihhailov lavastab stseeni, kuid jätab nii keskkonna kui ka subjektid puutumata. Fotode rusuvus ei seisnegi niivõrd kodutute näoilmes või raskepärases hingeelus, vaid ruumis, objektides nende ümber, nende kehahoiakus, riietuses või selle puudumises.

Paratamatult imbub neist piltidest läbi teatud irooniat vaataja ja tegelaste suhete pinnal. Vaataja esimene instinkt on tõenäoliselt kaastunne, millel ei lasta lõpuni areneda, sest fotolt vaatavad vastu ülevõimendatud reaalsuses elavad tegelased, kelle poosidest ja pilgust õhkab pigem tragikoomilisust kui elutüdimust.

Mihhailov on ise öelnud väga tabavalt: "Ma ei mõista, kuidas demokraatia hakkab toimima pornograafiata. Arvan, et demokraatia ja pornograafia peaksid kõrvuti eksisteerima, vastasel juhul oleks tegemist totalitarismiga."

Autor: Ragne Nukk