Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Õiguste kaitset piirab hind
Viimase viie aastaga on oluliselt kasvanud Eesti inimeste õigusteadlikkus, kuid võrreldes Lääne-Euroopaga jäetakse meil kahetsusväärselt sageli enda eest seismata. Põhjused peituvad nii lähiajaloos kui ka riigi loodud ebamõistlikes tõketes kohtusse pöördumisel.
Masu ja tööpuudus suurendasid Eesti inimeste soovi enda eest seista. Senisest enam hakati mõtlema, et pole mõtet ise kinni maksta kellegi teise põhjustatud kahju.
Mis takistab inimesi oma õiguste eest seismast? Aastas keskmiselt miljoni kahjujuhtumi lahendamisel saadud kogemused üle Euroopa näitavad, et kõige sagedamini loobuvad inimesed oma õiguste eest seismisest kas siis teadmatusest, suurtest õigusabikuludest või ebakindlast tulemusest tingituna.
Paraku tuleb visata kivi ka riigi kapsaaeda. Mõni aasta tagasi tõstetud riigilõivud on muutnud põhiseadusliku kohtusse pöördumise õiguse sisuliselt luksuskaubaks, mille "tarbimiseks" tuleb sageli võtta laenu. Realiseerida kinnistuid või muud vara. Eestis kehtivad riigilõivud on ebaproportsionaalselt suured: Eesti kohtus maksab 30eurose parkimistrahvi vaidlustamine üle poole sellest summast ning mittevaralise nõudega hagi ligi 320 eurot.
Oluliselt kõrgema elatustasemega Saksamaal maksab kuni 5000eurose hagi väljanõudmine kohtus 363 eurot, kohtu riigilõiv ligi 1200eurose kahju väljanõudmisel on165 eurot. Kui kohtuotsust hagi tagasivõtmise või kohtuvälise kokkuleppe korral ei tehta, makstakse 2/3 riigilõivust hagejale tagasi.
Kõrgete kohtulõivude tulemusel on vähenenud inimeste soov oma õiguste eest seista. Näiteks tänavu esimesel poolaastal saabus esimese astme kohtutesse 6,7% vähem tsiviilasju kui mullu.
Liiga kallis lõbu. Teine veelgi tõsisem probleem see, et Eestis n-ö karistatakse kohtuvaidluse võitjat kopsakate õigusabikuludega ning tihti jäetakse iga poole menetluskulud tema enda kanda.
Eestis on levinud kohtupraktika, kus vastaspoolelt ei mõisteta välja sugugi kogu õigusabikulu isegi siis, kui seadusega kehtestatud piirmäär seda võimaldaks.
Kolmandaks takistab oma õiguste eest seismist Eestis see, et kohtukulude hüvitis võib laekuda alles aasta pärast vaidluse lõppu, kuna nii kaua võib kesta eraldiseisev menetluskulude kindlaksmääramise vaidlus. Nii pole sugugi võimatu, et inimene peab enda kaitsmiseks võtma laenu. Isegi võidu korral pole praegu täit kindlust, et kohus mõistab kulud kaotajalt välja ja laen saab tagasi makstud.