Linnade ilu ja valu

21. sajandi õnn ja õnnetus on linnastumine. Ühtpidi on tore, et tõmbekeskused järjest uut verd ja sellega kaasnevat kultuurilist rikkust, kombeid ja mõistmist ligi meelitavad. Teisalt on kahju, et kõik järjest impersonaalsemaks muutub. Töötusest, elupindadest, hindadest, transpordist ja ruumist ei hakka ma linnastumise negatiivse poole puhul üldse rääkima.

Väidetavalt elab praegusel urbanistlikul millenniumil miljardeid inimesi kõigest 3 protsendil maakera pinnast, mille moodustavad linnad. Selle numbri sisse mahuvad ka Tallinn ja teised Eesti suured linnad oma suhteliselt väikse elanike arvuga, niisamuti Pariis ja mitu teist kivist asumit, millest tänases Puhkepäevas juttu on.

Lugeda saab näiteks Artise kinos peagi algava Prantsuse dokumentaalfilmide nädala kohta, mille fookus on selle riigi imekaunil pealinnal Pariisil. Näidatakse linateoseid Pariisi erinevatest linnajagudest, seal toimunud ajaloolistest sündmustest, Pompidou keskusest, Apolloni galeriist ja Pariisi ooperiteatrist.

Linnatemaatika vallas pakuvad mõtteainet ka mitu väljapanekut. Vabaduse galeriis oma 90. sünnipäeva näitusega "Minu Tallinn" tähistava Valli Lember-Bogatkina akvarellid kujutavad mitmesuguseid paiku ja inimesi sel ja möödunud sajandil pealinnas. Arhitektuurimuuseum näitusega "Metropol - suurlinnaelu linnaajastul" ei jäta oma sõna sekka ütlemata.

Viimasel näitusel näeb fotokunstnike pilgu läbi linnades joonistuvaid kõrghoonete mustreid, linna kolinud uustulnukaid ja nende hakkamasaamist, linnade mitmetasandilisust, slumme ja urbaniseerumisega kaasnevaid utoopiaid.