Rohemajandus ahvatleb maffiat

Selle trendi taga on nii kliimamuutused, inimkäelised keskkonnakahjustused kui ka teaduslikud ja poliitilised unistused. Samas ka suur hulk paratamatust, millega tuleviku nimel lihtsalt peab tegelema. Täna sõidab näiteks maailmas ringi miljard autot, aastal 2050 on neid umbes neli miljardit. Paraku on juba täna maailma fossiilsete kütuste tootmine kõrgpunktis, mida ilmestab püsiv kütteõlide hinnatõus. Teisest vaatevinklist: viiendik maailmas elanikkonnas on täna ilma puhta joogiveeta ja 40% ilma kanalisatsioonita. Lähiajal on puhta joogivee nappuses maalimas ligikaudu 70 riiki. Lisaks elu- ja surma, eetika ja poliitika küsimusele on see suur teadus-tehnoloogiline väljakutse ning ühtlasi ettevõtetele äriline võimalus.

Vaatamata ärilisele ahvatlusele on rohemajanduse arengul ka pahupool. Kui aastate eest olid ökoloogilised kuriteod seotud ennekõike toksiliste jäätmete ladestamise ja maakera hoolimatu betoneerimisega, siis täna on ebaseaduslikud huvid seotud ka rohemajandusega. Näiteks arestis Itaalia maffiavastane politsei 1.5 miljardit eurot, seda kuritöö raames, millega oli seotud kohalikuks tuulekuningaks kutsutav Sitsiilia roheärimees. Niisiis olukorras, kus institutsioonid ja järelevalve ei jõua rohemajanduse kiire arenguga (sh sinna suunatavate subsiidiumitega) sammu pidada, muutub see rahamahukas valdkond atraktiivseks kuritegudele, sh rahapesule. Itaaliaga sarnaseid musta äri juhtumeid rohemajanduses on tuvastatud ka Kanaaridel, Costa Ricas, Rumeenia ja Bulgaarias.

Rohemajanduses jala ukse vahele saamiseks on väga oluline tunda globaalseid trende, sh tarbijatrende. Nii näiteks kasvab maailmas nõudlus elektri jõul liikuvate väikeste kaherattaliste (rollerid jms) järgi aastani 2016 üheksa protsenti aastas – kokku müüakse 2016. aastaks ca 79 miljonit ratast. Neist Euroopas vaid 1.9 miljonit. Koguni 98% selliste rataste turust asub Aasias ja Vaikse ookeani piirkonnas, suurem osa sellest Hiinas.

Üks suur rohemajanduse võimaluste tekitaja on ka globaalne linnastumine – juba täna elab maailma linnades rohkem inimesi kui maal ja see protsess pole peatumas. Kui terve maailma riikidevaheliste immigrantide arv on hetkeseisuga 220 miljonit inimest (aastaks 2050 juba ca 405 miljonit), siis ainuüksi Hiina riigi sees on maalt linna ja väiksematest linnadest suuremasse kolijaid üle 200 miljoni (aastaks 2025 lisandub veel 243 miljonit). Lisaks sotsiaalsetele ja hariduslikele probleemidele tekitab see suuri väljakutseid linnaplaneerimises, transpordikorralduses ja logistikas, põllumajanduses ja toiduainetööstuses, energeetikas, keskkonnakorralduses ja kõigi eeltooduga seotud tehnoloogiates.

Moodne linnaplaneerimine on varasemast märksa komplekssem teema. Kaasaegsed atraktiivsed, inimesi ja ärisid ligitõmbavad keskused on tänastega võrreldes palju läbimõeldumalt planeeritud ja seeläbi mugavamad ning säästlikumad elada. Selline termin nagu land economics ehk linna kompleksne ja optimaalne planeerimine on kasutusel vaid tänastes kõige edumeelsemates linnades, tihti napi maa ja suure rahvaarvuga linnriikides nagu Singapur ja Hong-Kong.

Siiski on rohemajandus ärina maailmas veel lapsekingades. Täna peavad kliendid roheliselt toodetud või säästvalt töötavate toodete eest pigem rohkem maksma. Investoritel on keskkonnanõuete tõttu kasumid väiksemad. Paljud roheäri valdkonnad on otseselt või kaudselt sõltuvad valitsuste subsiidiumitest. See muidugi ei tähenda, et tootjad loodust hoida ei saaks – näiteks CocaCola, mis kasutab viis protsenti maailma suhkruroost, plaanib aastaks 2012 kokku hoida 20% oma veekasutust. Samas visatakse maailmas ära umbes 10 miljardit pardlit aastas, mille lõiketerade tootmiseks on kulutatud 250 tonni väärtuslikku korrosioonivaba terasesulamit. On olemas tehnoloogia, kuidas asendada pardlis metallterad siidikiududega, saavutades seejuures tänasest paremagi tulemuse – millal see masstootmisse jõuab, on äriküsimus.

Rooma Klubile koostatud raamatus The Blue Economy kirjutab Gunter Pauli, et ärina pole rohemajandus maailmas käivitunud ning tänastel tingimustel tema arvates ka ei käivitu. Pauli sõnul peab äriliselt terve väärtusahela mõttes tasuvaks muutuv säästlik majandusmudel likvideerima jätkusuutmatu tootmise ja tarbimise sümbolid. Teisisõnu, tänastest küllalt raiskavatest tootmisahelatest tuleb mitmekülgsemate lahenduste läbi rohkem rahalist ja mitterahalist väärtust kätte saada. Kasutusele tuleb võtta uuenduslikud ärimudelid, lisanduma peavad mitmetahulised rahavood, tootmisprotsessi tuleb integreerida uusi töökohti ning kohalikku sotsiaalset kapitali arendavaid lahendusi jne.

Näiteks tõi Pauli kohvitööstuse, millest 98% on kulu – pool sellest jääb taimejäätmetena kohvi kasvatavatesse arengumaadesse ja teine pool kohvipaksuna kohvi tarbivatesse arenenud riikidesse. Tema eestvedamisel asuti arengumaades kohvitaimede peal seeni kasvatama, pakkudes seeläbi kohalikule kogukonnale tööd, sööki ja sissetulekut. Tänaseks on selliselt loodud 50 miljonit töökohta ja kasvatatud 16 miljonit tonni toitu. Kui võtta veel arvesse, et käesoleval sajandil ületas rahvusvaheline seente kaubandus (kasvatatakse enamasti tselluloosi peal) mahtudelt kohvikaubanduse, siis mõistame kui suur lisanduv ärivõimalus pelgalt selles tootmisahelas maailmas peidus on.

Lõpetuseks – rohemajandus on kindlasti tulevikuvaldkond, mis pakub paljudele sektoritele ärivõimalusi, kuid vaja on uudseid ja nutikaid ärimudeleid. Eesti võimaluste läbitöötamiseks ja ühiste eesmärkide paikapanekuks oleme Arengufondi juures käivitamas rohemajanduse ajutrusti. See on platvorm avaliku ja erasektori, teadus- ja haridussektori ning kodanikuühiskonna koostööks rohemajanduse tulevikuteemadel. Ikka seepärast, et me sellest mütoloogilisest valdkonnast rohkem ühiskondlikku ja majanduslikku kasu saaksime. Usun, et ühiselt tööd tehes suudame Eesti nii mõnes rohemajanduse nišivaldkonnas maailmakaardile viia.