Intiimsed elamused Semperi näituselt

Näituse tarbeks on verivärsked ruumi- ja videoinstallatsioonid pandud üles läbisegi vanadega.

Vaataja saab oma ajas ümber kujunemist või kasvamist tajuda, sest videod on jäänud samaks, aga suhe nendega on muutunud, sest vaataja on ajas muutunud. Sünnivad täiesti uued tähendusväljad ja reaktsioonid.

Teise efekti loob ruumiga mängimine. Kumu näituseruumist on saanud hiiglaslik haiglaroheline labürint, millel puudub selge algus ja lõpp.

Külastaja otsustada jääb, millise teosega ta alustab või lõpetab. Selline jõuline halastamatus Kumu ruumis meeldib mulle eriti. Lammutatakse ja luuakse oma koht, ühtaegu kaost väljendav ja korrastatud. See ajab vaataja segadusse, ent samas loob tööde vahel harmoonia, andes neile ühise kõlapinna ja konteksti.

Kolmas ahaa-efekt on sisuline - see seisneb teoste ainese valikus. Need on intiimsed ja paotavad ust, mille kaudu saab kunstniku hinge ja mõtteisse piiluda. Seda on tajuda igas installatsioonis.

Kui Semper lõpetab Tistou muinasjutu dramaatilise esitluse näitusel lausega, et Tistou oli kohutavalt hea mustkunstnik, aga nii sentimentaalne, siis mina väidan, et Semper on kohutavalt hea videokunstnik, aga nii intiimne.