Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riik peab käituma heauskselt
Me ei tohi eeldada, et kõik inimesed, kes tahavad Eestisse tulla kas turistina, kui tegemist on viisanõudega riikidest tulevate turistidega, või kes tahavad siia tulla tööle, ülikooli loenguid lugema, Skype’i programmeerima või ka BLRTsse keevitama, et kõik need on pätid ja kaabakad ja kujutavad julgeolekuohtu Eesti riigile.
Kontrolli tehakse. Missugune on selle kontrolli olemus, see loomulikult ei ole päris see teema, millest ma siin telekaamerate ees peaksin kõnelema, kuid praegu tuleb muidugi konstateerida seda, et kontroll ei ole olnud piisav. Interneti avarustes surfamine võib teatud juhul viia mingite tulemusteni ja ka seda meetodit kasutatakse.Kuid asi pole nii lihtne, nagu mõni ette kujutab. Seame eeltingimuseks näiteks selle, et nad peavad oma riigist tooma, pean silmas elamisloataotlejad, tõendi selle kohta, et nad pole karistatud. Aga karistatuse andmed tavaliselt kuuluvad riigile ja isikule ja neid teistele riikidele üldjuhul välja ei anta, välja arvatud ainult sel juhul, kui selles teises riigis on algatatud kriminaalasi, mis seda konkreetset isikut puudutab. Nii et ega ka Eesti jaoks väga sõbralike riikidega seda karistatuse informatsiooni liiga avameelselt ei vahendata. See jääb problemaatiliseks ka tulevikus, see julgeoleku- või isiku tausta kontroll. Riigil peab olema õigus öelda “ei” ka siis, kui tal on pelk kahtlus.
Vastates küsimusele, kas Eesti õiguskaitseorganid peaksid kontrolli tegemisel panema esikohale julgeolekuküsimuse ja siis alles investeeringute otstarbekuse või vastupidi?