Energiatootmisel varjatud kulud ja tulud

Iseenesest on püstitatud küsimus õigustatud, kuid probleem pole mitte fossiilkütuste subsideerimises, vaid adekvaatse energeetika väliskulude hindamise metoodika puudumises, seda nii Eestis kui ka Euroopa Liidus.

Räägitakse, et Eestis subsideeriti põlevkivist elektri tootmist, sest elektrijaamadele jagati tasuta CO2-kvoote, mis tähendab, et justkui oleksid Eesti elektritarbijad maksnud aastatel 2008–2012 põlevkivi kasutavatele elektrijaamadele 680 miljonit eurot üleliigset “dotatsiooni”. Samas elektri hind oli konkurentsiameti poolt reguleeritud (teisisõnu ei lubanud konkurentsiamet kvoodi maksumust elektri hinnale lisada) ning tasuta kvoodid eraldas Eestile Euroopa Komisjon. Seega ei maksnud Eesti elektritarbijad elektrijaamadele täiendavat dotatsiooni, hoopis saime lisaks muudele eurotoetustele nautida ka odavamat elektrit.

Kindlasti tahavad nüüd paljud väita, et elekter oli odav, järelikult olid väliskulud arvestamata ning subsideerimine ikkagi toimus. Raske öelda, sest puudub üheselt heakskiidetud metoodika põlevkivienergeetika väliskulude määramiseks.

Küll aga on fossiilkütuste kasutamisele kehtestatud mitmed maksud ja keskkonnatasud. Tõsi, paljud maksud omavad pigem fiskaalpoliitilist eesmärki, kuid see ei tähenda, et keskkonnatasud oleksid madalamad kui reaalsed keskkonnakulud, pigem vastupidi. Ei saa ka unustada, et energiatootmine omab lisaks kuludele ka välistulusid, panus SKPsse, suurem tööhõive, väiksemad sotsiaalprobleemid – ka neile tuleb tervikliku poliitika väljakujundamisel tähelepanu pöörata.