Kümme aastat tühja tööd

Otsustamatus on peamine, mis põhjustab võimalikust aeglasema majanduskasvu. Ühest küljest on ka Eestis käinud terav arutelu, kas Euroopat juhitakse ikka õigesti ning kui suur meie roll selles töös peaks olema, kuid teisest küljest on sarnased üleeuroopalised arutelud eri riikides kriisi tihti ainult süvendanud ja olukorra stabiliseerumist edasi lükanud.

Euroopa on viimased paar sajandit nautinud maailmamajanduse teise mootori rolli Ameerika Ühendriikide kõrval. Selle põhjus oli tööstusrevolutsioon, mis võimaldas alates 18. sajandi lõpust muuta konkurentsi tingimusi Aasiaga ebavõrdseks. Henry Ford oli geenius, kes mõistis, et kui üks mees teeb masinate abiga ära kümne mehe töö, on see konkurentsieelis, mis võimaldab väiksema inimjõu abil saavutada oluliselt rohkem. Inimene masinaga võistelda ei suuda, kuid nüüd on masinad ka neil, kes varem pidid võistlema masinatega.

Võluvitsa pole. Praegusel Euroopal ja tegelikult ka Ühendriikidel selline võluvits puudub. Eesti võib olla tubli rahalugeja, kuid väliskeskkonna mõju on tohutu ning sõltumatu oaasi loomine eurotsooni sees võimatu. Nagu Eesti Panga president Ardo Hansson ütles, on ebakindlus euroala tuleviku osas väga suur. Ebakindlus pärsib investeerimisotsuseid, uute riskide võtmist ja töökohtade loomist. Heast tahtest ei piisa – vaja on kliente, kelle arv on oluliselt kahanenud. Ja need, kes on, on palju kokkuhoidlikumad kui varem.

Majanduskasvu suureks piduriks on laenuraha vähene liikumine majandusse. Paljud ettevõtted ja ka eraisikud maksvad oma laene tagasi, uusi antakse ja võetakse vähe.

Tarbimise ebapopulaarsus viis sügavasse stagnatsiooni Jaapani ning sama stsenaarium on kordumas ka Euroopas. Jaapanlaste keskmine vanus tõuseb 2050. aastaks 50ni – seni on nad sakslastega 45. eluaasta piiri lähedal. Sellistel inimestel ei ole vaja kuigi palju enam osta. Paljud ei viitsi enam reisidagi – kõik on nähtud. Raamatuid ehk loevad – mille nad on aktiivse tööaja jooksul ostnud. Inimesi on palju, aga majandust vähe. Ideid võib ju nutikatel inimestel olla, kuid nende teostamiseks puudub nii ideede autoritel kui ka võimalikel elluviijatel kapitalile ligipääs. Ning uute äriprojektide õnnestumise protsent on madal – keskkond ei toeta neid. Enamik uutest äridest on läbi ajaloo ebaõnnestunud.

Majanduse elavdamiseks vajab Eesti laenuraha kõrval ekspordikasvu ja võimalust töötada välisriikides ning tuua raha koju. Meie lähinaabrite majandused aga ei õitse, mistõttu eestlaste (odavamaid) töökäsi vajatakse seal vähem, kui me pakume.

Euroopa konservatiivsed äritavad ning heaolukirg omavahel kokku ei käi. Tulu saab teenida rohkem seal, kus on suuremad riskid – ja võib ka kõik kaotada. Euroopa ettevõtted otsivad kujunenud majandusstagnatsioonis uusi võimalusi – millest Venemaa omad on järjest huvipakkuvamad. Lääne ettevõtete jaoks on Eestil, Lätil ja Leedul teatavad eelised Venemaaga äriajamisel. Enne Eesti astumist eurotsooni oli Riia kujunemas Baltimaade äripealinnaks. Nüüd on kaardid tänu majanduskriisile ja eurole segamini löödud – Eesti on stabiilsem, kuid Euroopa arengutest rohkemgi mõjutatud kui meie lõunanaabrid.

Palgaohud. On suur tõenäosus, et üleüldine avaliku sektori palgatõus, mis küünib 4,4%ni järgmisel aastal, on selgeks surveks ka ärisektorile ja pärsib oluliselt ärisektori konkurentsivõimet. Ühendatud anumatena on tõenäosus suuremale sotsiaal- ja tulumaksulaekumisele, kuid väiksemale investeerimisvõimalustele ja ka välisinvesteeringutele kaasamisele.

4,4protsendine üldine palgakasv Eesti avalikus sektoris järgmisel aastal on Euroopa mõistes muljetavaldav ning vähendab oluliselt euro ostujõudu Eestis, kuna toob kaasa hulga täiendavaid hinnatõuse, mis on vajalikud palgakasvu finantseerimiseks. Saksamaal on 2protsendiline palgatõus juba suur tunnustus ennastsalgavale tööle.

Eesti majanduse hoogustamiseks on palgakasv eriti madalamalt tasustatud sektorites möödapääsmatu. Riigi toimimiseks on ka osa otsest avalikku teenust pakkuvate töötajate palgakasv loogiline, ent kindlasti mitte üldine palgatõus. Efekti on sellel aga vaid siis, kui hinnad kasvavad aeglasemalt kui palgad. Eestil on muidugi palga- ja hinnakasvu ruumi väga palju, et jõuda Euroopa tasemele, kuid see  vähendab oluliselt meie konkurentsivõimet.

Kõrgete palkade tulemus on tööpuudus, mis võib ühiskonna seisukohalt olla palju valusam kui madalamad palgad.