Loobume riiklikust pensionist, mis on olemuselt ebaeetline

Teab ju igaüks, et palju suurem motivatsioon on midagi teha, kui tegevuse lõpuks saab preemiat. Süsteem oli ideaalne, kuna töölised pühendasid oma tervise ja parimad aastad tehastele, lootes puhkust pensionieas. Samas jõudsid pensionini vähesed, seega riigi kulu sellele motivatsioonipaketile oli väga väike, võrreldes saadud tuluga. Samuti põhines pension paljuski Bingo Loto efektil – inimestel on alati olnud komme saada suurt motivatsiooni ka väikeste võiduvõimalustega olukorrast, niikaua kuni on olemas võimalus. Samas need, kes jõudsidki pensionini, olid juba väsinud, nõrgad ja väikeste nõudmistega oodatud “unistuste” pensionile.

Riik tahtis inimestest pigistada kõik mis võimalik. Parim viis selleks oli panna “maius” teekonna lõppu, et oleks, kuhu pürgida. See oli suurepärane meede juhtida inimeste käitumist selliselt, et nad tunneksid ennast võitjana. Nüüdseks on maailm tohutult muutunud – töö iseloom on radikaalselt erinev, inimesed elavad kauem ja rohkemad jõuavad pensionini. Enam on võimalusi otsustada ja planeerida oma elu ise. Sellegipoolest on algselt ajutiselt loodud süsteem muutunud justkui inimeste põhiõiguseks. Ise aru saamata oleme jäänud manipulatsiooni lõksu.

Kuigi nii palju on muutunud, lasevad inimesed siiani end manipuleerida süsteemil, mis loodi nende ärakasutamiseks. Enesehävituslik käitumine jätkub, sest see on kogu keskkonna poolt (pere, sõbrad, töö, ühiskond) meile nii sisse programmeeritud, et isegi, kui me ei usu pensionisse, on meie mõttemaailm väga tugevalt sellest mõjutatud – inimesed juba alateadlikult planeerivad oma elu ilma puhkuseta (n-ö pisipensioniteta).

Elu nautimise lükkavad nad aga elu viimasesse ossa – pensioniikka, mil energiat ja jõudu selle reaalseks nautimiseks on palju vähem. Juba asjaolu, et pensionid on olemas, manipuleerivad meie mõistust tegema otsuseid ja planeerima oma elu viisil, mis ei ole alati meie parimas huvis ega too suurimal hulgal rahulolu meie ellu.

Mis kõige hullem – süsteem on endiselt täiesti lollikindel, sest keegi ei ütle ära rahast, mis neile puhtalt kätte makstakse, isegi kui see tuleb kellegi või millegi arvel. Indiviidi tasandil on lihtne leppida status quo’ga ja raha vastu võtta, kui keegi seda pakub. Mingil hetkel peab aga meie teadvusse jõudma kollektiivne arusaam, et praegune süsteem tervikuna ei ole mitte kellegi huvides.

Ei meie endi, riigi ega ka nende nõrgemate, kes saavad selle arvel vähem abi ja toetust, mida nad tegelikult vajaksid. Riiklike pensionite jagamine on sama ebaeetiline kui lapsevanemal oma lapse teadlik ülekaaluliseks söötmine rämpstoiduga või terava mõistusega lapse haridusest ilma jätmine. Riigi juhtkond on aga kui lapsevanem, kes peab oma lapsi kasvatama parimal viisil, vajadusel ka keelama ja karistama.

Keeruliseks teeb asja aga see, et lapsevanemad alluvad antud juhul oma lastele, kes tahaksid alati palju “kommi”. Nii peabki riigi juhtkond ühest küljest olema karm ja õiglane, teisest küljest meeldima ja kommi jagama nii palju, et neid ikka uuesti tagasi valitaks.

Leian, et riiklikul pensionil tuleks kaotada vanusepiir ning see raha tuleks paigutada sotsiaalsüsteemi tugevdamisse, kus iga füüsilisel või vaimsel põhjusel töövõimetuse kaotav inimene saab väärikalt oma elu edasi elada, mitte ei pea häbiga mõnda meie Skandinaavia naaberriiki pagema, nagu see on kohati kombeks saanud.

Mina investeeriks oma pisikese pensioni pigem kindlustundesse, et kui minuga peaks midagi juhtuma, toetab minu riik mind täielikult, mitte ei looda ma Bingole, et minuga ei juhtu midagi ning saan ühel suvalisel hetkel väikse palgalisa. Tõelise heaoluühiskonna sotsiaalsüsteem peaks hoolt kandma oma nõrgemate, mitte kõigi tugevamate eest. Lõpuks peab aga ikkagi meie endi – kodanike – areng nii kaugele jõudma, et me mõistame, mis on parim kogukonnale, mitte vaid indiviidile. Riikliku pensionisüsteemi muudatusega peaks kaasas käima ka laiapõhjaline majandushariduse õpetamine nii lastele kui ka täiskasvanutele. Leian, et keerulisemate aegade kindlustamiseks võiks igal inimesel, või vähemalt igal perekonnal, olla üks passiivne sissetuleku allikas – usun, et elu jooksul pere peale selline luua ei ole kellelegi üle jõu käiv.

Arvamusartikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Sampo Panga ja Äripäeva arvamuskonkursi “Edukas Eesti” raames.