Valitsus sõna annab, seejärel salaja koos rahaga võtab

Valitsus kiitis septembri lõpus heaks kava muuta alates 1. aprillist 2013. aastal loodusvara kasutusõiguse tasumäärasid. Eesmärk on seletuskirja järgi Eesti veeressursi ning maavaravarude parema kaitse ja säästliku kasutamise tagamine. Kellel meist saab selle deklareeritud eesmärgi vastu midagi olla? Mitte kellelgi ja ka mitte kaevandajatel! Küll ei saa aga kaevandajad nõustuda, et seda üllast sõnumit kasutatakse ära hoopis teistsuguse, tegeliku eesmärgi varjamiseks.

Viimati muudeti maavara kaevandamisõiguse ja veekasutuse tasu määra 2010. aasta alguses. Vastavas määruses olid toodud tasu määrad aastate lõikes aastani 2015. Toona lubati, et tasud on järgmiseks kuueks aastaks paigas ja võite rahulikult oma tootmist selle järgi planeerida. Ettevõtjad jäidki valitsust uskuma. Ettevõtted ei planeeri tegevust ette mitte ainult järgnevaks 3–4 kuuks, vaid tunduvalt pikemas ajalises perspektiivis. Ka lepinguid oma toodangu müügiks sõlmitakse vahel aastateks ja seda eriti ekspordi puhul. Normaalses riigis, kus õiguskindlusel on oma selge koht, selline süsteem ka toimib.

Naljakas, et mitte öelda kurb, on lugeda eelnõu seletuskirja ja analüüsi. Seletuskirjas ei juleta või ei taheta välja öelda, et keskkonnatasud moodustavad juba üle 10% ettevõtete toodete hinnast. Selle asemel on analüüsi sildi all välja toodud pealiskaudse netiotsinguga leitud ettevõtete hinnakirjadest üksikud kallimad tooted ja saadud protsendid, mis ei vasta kuidagi tegelikkusele. Tegelik Eesti keskmine killustiku või liiva müügihind erineb “analüüsis” toodust sama palju kui Volvo hind riigikogu liikmele Info-Auto kodulehel olevast hinnakirjast. Raske on uskuda, et ekspertidest teksti koostajad seda ei tea, ent kui numbrid eesmärgiga ei klapi, tuleb neid “töödelda”, et pilt oleks “ilusam”, paistaks põhjenduse moodi. Erakonna Isamaa ja Res Publica Liit ning Eesti Reformierakonna valitusliidu programmi punkt 16a ütleb, et õigusriigi ja -süsteemi toimivuse ning ärikeskkonna parandamiseks lähtutakse mistahes ärikeskkonna muudatuste kavandamisel õiguskindluse ning vastava valdkonna ettevõtluse esindajate kaasamise põhimõttest! Kõnealune määruse eelnõu oli aga nii salajane, et see ei ilmunud isegi valitsuse eelnõude infosüsteemi. Kui juba vilistatakse omaenda koalitsioonileppele, on ilmselt palju tahta, et konsulteeritaks ka vastava valdkonna ettevõtjatega.

Saan muidugi aru, et meie, ettevõtjad, oleme tüütud tegelased, kes segavad töö tegemist. Aga siis võiks selle ka ausalt välja öelda, et paberile pandud lubadused on lihtsalt trükimust. Seda enam, et keskkonnaministeerium ja Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liit sõlmisid 23. juulil 2009 Vaba tahte lepingu, milles ministeerium võttis endale kohustuse tutvustada EMTELile ettevõtjaid ja organisatsioone mõjutavaid keskkonnaõigusakte võimalikult varakult ning kaasama neid majandustegevust mõjutavate keskkonnaõigusaktide koostamisse või andma võimaluse neid enne jõustumist kommenteerida ning kommentaaridega võimalusel ka arvestama. Milleks need lepingud ning jutud huvigruppide kaasamisest?

Majanduskriis puudutas kõiki Euroopa riike, aga vahendeid selle leevendamiseks on erinevaid. Enamik suuri ehitusmaavarade kaevandajaid Eestis lõpetas eelmise majandusaasta kahjumiga  ning ega mujalgi Euroopas olukord parem ei ole. Küll aga suhtuvad riigid firmade muredesse erinevalt. Kui meie väljaütlemiste järgi ettevõtjasõbralik valitsus väänab juba kokkulepitud tasudele veel juurde, siis näiteks Saksimaa liidumaa Saksamaal võttis suvel vastu otsuse, et kaevandajate poolt tasutav keskkonnatasu (neil ligi 4% hinnast, meil 10% ) tühistatakse aastani 2015 ja seda tagasiulatuvalt selle aasta algusest. Kumb on ettevõtjasõbralikum, kas Eesti või Saksamaa?

Kuidas edasi? Kõigepealt pöörduvad vähemalt nelja ettevõtlusliidu esindajad õiguskantsleri poole, et saada hinnangut määruste vastavusele heale õigustavale. Me üritame seda konflikti lahendada tsiviliseeritult. Aga valitsus peab aru saama, et ükskord lõpeb ka kaevandajate kannatus! Tundub, et mäetööstus (aga ka ehitusmaterjalide tööstus, ka keemiatööstus jt) on Eesti riigile ebaoluline tööstusharu. Meid lihtsalt ei panda tähele ning meiega ei ole tarvis arvestada.