Riigikogu otsus hakata tegelema apteekide asutamispiirangutega on arusaamatu. Ma ei ole näinud ühtegi analüüsi, mis veenvalt näitaks, et asutamispiirangud rikuvad isikute õigust tervise kaitsele.
Ettevõtlusvabaduse asetamine kõrgemale isikute tervisest on kummaline. Riigikohus leidis juba 2007. aastal, et piirangute vastuolu põhiseadusega puudub.Järsud pöörded tervishoiualal ilma igakülgse eelneva analüüsita on lubamatud. Vaja on veenduda, et muudatuse plussid ka miinused üles kaaluvad. Maa-apteekide säilimise kindlustamise reaalseid alternatiive pole keegi välja pakkunud. Selge on see, et maaluusi apteeke seni ei teki, kuni nende juurdehindlused ei suurene. Kõik ülejäänu on rahvale puru silma ajamine.
Kõige odavam meede. Maa-apteekide nõrgenemise põhjus on olnud liiga madal juurdehindlus ning apteekide varasem kuhjumine linnades. Tahame euroopalikku kvaliteeti ruumide, sortimendi, personali, teeninduse osas, aga seda eestiliku hinnaga. Ja tegelikult ei saa apteegid isegi seaduses ette nähtud tasu, vaid valitsus kehtestas seadusest madalama juurdehindluse. Madalate sissetulekute kiuste on asutamispiirangud praegu ainus meede, mis pidurdab maa-apteekide hääbumist. See takistab proviisorite üleostmist linna ketiapteekide poolt. Seepärast on analoogsed asutamispiirangud kasutusel enamikus ELi riikides.Apteekide asutamispiirang linnades on kõige odavam meede tagada maa-apteekide ellujäämine.
Eesti riigi julgeolek sõltub igaühe panusest ja ka ettevõtetel on oma osa mängida. Tööandjal on võimalik mitmeti kaasa lüüa, näiteks säilitades reservõppekogunemistel osalejate töötasu, pakkudes reservistidele soodustusi, võimaldades vaba aega või kodust töötamise võimalust, kui elukaaslane on õppekogunemisel.