Raha betooni asemel palka

Samas õpetaja palgaks, et koolitada targemaks lapsi, kes toodaksid rohkem lisaväärtust, mis omakorda tõstaks kogu ühiskonna jõukust ja kasvataks sidusust, raha ei jätku. Enamgi, palgakulu on vastuvaidlematult kuulutatud jooksvaks kuluks. Lihtsustatud ja vastandav arusaam on aegunud, sest piir kahe vahel on hägustunud.

Kogu kinnistunud liigituse põrmustab kõige paremini Eesti edu IT vallas. Kiire tehnoloogiaareng on viinud riistvara hinnad alla, mis tähendab, et teatud piirini n-ö vanakooli investeeringuid (nt kontorisse, transporti jms) vaja ei lähegi. Edu saavutamise suurim tagatis ning ühtlasi kulu on inimese nutikus ja aeg.  Ja sellesse tuleb kõvasti investeerida. Ja ikka suuremas jaos palga näol. Muidugi võib sellistes projektides tasu saamist edasi lükata näiteks osaluse pakkumisega ettevõttes, kuid lõpuks taandub investeering betooni asemel ikkagi palka.Seega on ekslik liigitada investeeringut vaid “kõvaduse” ja “katsutavuse” parameetri järgi. Tulusal investeeringul võib laias laastus olla mitu mõõdet. Esiteks, kui sissepandud raha teenib end tagasi koos kasumiga. Ses mõttes inimese palkamine käibe ja kasumi kasvuks on tulus investeering. Teiseks võib eesmärk olla kulude kokkuhoid tulevikus. Siia alla kuuluvad suuremalt jaolt investeeringud riistvarasse, taristusse jms. Kuid miks mitte ka palka juhul, kui esialgu kallim spetsialist teeb pikemas plaanis kiiremat ja kvaliteetsemat tööd.

Kolmandaks võib nimetada investeeringuks ka rahapaigutust mugavusse. Kuid ka siis peab see ära tasuma – tõhusamates töötulemustes, vähenenud stressitasemes, paranenud tervises. Tõsi, eraldi küsimus on, kuidas seda mõõta. Betooni valamisel võib olla ka üks, tihti varju jääv kitsaskoht. Nimelt kipub see pikemas plaanis raha seisma panema ja püsikulusid tekitama, seevastu palka investeerimine tähendab vastupidi – raharingluse paranemist. Majandus aga vajab elujõulisuseks just liikumist – kaupade, toodete, teenuste ja muidugi raha. Majanduse külmumine on seevastu haiguse sümptom.