Ettevaatust, inflatsioon!

Möödunud nädalal tõi Eurostat välja G20 suurriikide põhjaliku ülevaate, mis kätkes endas ka inflatsioonistatistikat. Mõneprotsendine iga-aastane hinnatõus on tähendanud lääneriikides seda, et aastatel 2000–2011 on Euroopa Liidus kaubad-teenused kallinenud keskmiselt 30%, USAs 31% ja Austraalias 39%. Omaette maailmas tegutseb tugeva reguleeritud rahapoliitikaga Hiina, kus hinnad on samal ajavahemikul tõusnud samuti 30%, ning pikaaegses deflatsioonis ja varade hinnalanguses elanud Jaapan, kus hinnad on viimase kümnendiga hoopis 3% võrra langenud. Aga nemad on ka erandid.

Aga vaatame nüüd kiiresti arenevaid riike. Kümne aastaga on hinnad kerkinud Indias 101% ja Brasiilias 103%. Venemaal ja Türgis on hinnad tõusnud koguni 253% ja 454%! Kui Türgi puhul võib ühe põhjusena välja tuua valuuta devalveerimise 2001. aastal, siis Vene rubla on sel sajandil oma väärtust suuremate valuutade suhtes hästi hoidnud. Lihtsalt hinnad on idanaabri juures võrreldes lääneriikidega kiiresti ühtlustumas (või juba ühtlustunud).

Eestit G20 raport ei kajasta, kuid statistikaameti andmete põhjal kerkisid meil samal ajal hinnad 63%. Ja sellega pole hinnatõus kaugeltki läbi. Koos keskmisest kiirema majanduskasvuga ennustatakse meil suhteliselt kiiret hindade tõusu jätku ka lähitulevikus. Rahandusministeeriumi kõige värskema prognoosi põhjal peaks aastatel 2013–2016 ulatuma Eestis aastane inflatsioon keskmiselt 3% juurde, mis teeb kogu perioodi hinnatõusuks 12,3%.

Ehk siis praeguste prognooside kohaselt võib öelda, et aastatel 2000–2017 langeb Eestis raha ostujõud ligi 50%. Ja seda keskmiselt, sest paljude kaupade-teenuste hinnad on praeguseks juba mitmekordistunud.

Ainuke võimalus seega hoida pikas perspektiivis raha ostujõudu on panna see ettevõtluse kaudu enda heaks tööle või paigutada see inflatsiooniga vähemal või rohkemal määral koos liikuvasse varasse. Olgu selleks siis väärtpaberid, kinnisvara või alternatiivsed investeeringud.