4. detsember 2012 kell 21:00

Risk pole see, mis vanasti

M a olen päris kindel, et potentsiaalne või isegi tegevinvestor suudab tõmmata riski ja aktsiate vahele võrdusmärgi. Kui mitte muudel põhjustel, siis omal nahal viimase kümne aasta jooksul kogetu pärast.

Lisaks kipub üldine kontekst uudiste pealkirjade mõttes kultiveerima arusaama, et kõik on halvasti, ja kui kõik on halvasti, siis on risk halb ning riski puudumine hea. Istugem rahas ja kannatagem. Päris paljudele tuleb üllatusena, et selle aja jooksul, kui “kõik” on halvasti olnud, on maailma aktsiaturud 2009. aasta naistepäevast alates teinud saja protsendiga mõõdetava tõusu (eurodes).

Lehman Brothersi uperkuuti lendamise järgne maailm on osutunud eeldatust veidi teistsuguseks ning sundinud üle vaatama investeerimisriski tähendust. Vanad õpikunäited ei tundu kehtivat.

Esiteks leidis toona aset mitmeid sündmusi, mille toimumise või kokkulangemise tõenäosust hindasid seni kasutusel olnud riskide hindamise mudelid võimatuks. Ka sundis finantskriisile järgnenud ja seni kestev riikide finantseerimise kriis vaatama mõningate riikide maksesuutlikkusele pretsedenditult kahtleva pilguga, samas kui sellest hirmunud raha otsis paaniliselt kvaliteeti.

Aktsiad panevad südame põksuma. Riigivõlakirjadest kui instrumentidest, mida Lehmani-eelses keskkonnas iseloomustas väike tootlus ja pea olematu risk, on tänaseks saanud parematel juhtudel instrument, mida iseloomustab olematu tootlus ning kogu risk, mida on investoril endale võimalik ette kujutada.

Ei tasu unustada, et sellisesse riigivõlga on ka praegu end parkinud raha, mille hirm on suurim. Veelgi enam – reaalintressid on negatiivsed ning lootus, et deposiit suudaks veidigi pikemaajalises perspektiivis ostujõudu säilitada, tundub naiivne, sest huvitatud osapooli intressimäärade iga hinna eest madalal hoidmiseks võib leida nii siit- kui sealtpoolt suurt lompi.

Ei paista, et majanduspoliitika ohjajad oleksid huvitatud sellest, et lasta asjadel minna isevooluteed ja orkestreerida traagilist deflatsiooniooperit, milles ainsaks õnnelikuks tegelaseks osutuks rahas hoitavate säästude otsas istuv saksa pensionär.

Pigem on keskpankade ümber tunda trükivärvi lõhna. Kui deflatsooniooperit lavastama ei taheta hakata, on riskantsetel varadel, sh aktsiatel, tekkinud tugi, mida seal paljude õpikute kirjutamise aegu polnud. Ühendriikides trükimasinast päevas väljuv kaks miljardit dollarit aitab aktsiaid päris hästi.

Erksama loomuga investor ei saa aktsiatest kui varaklassist mööda vaadata. Esiteks on viimased kakssada aastat tõestanud, et aktsiad annavad keskmiselt kuueprotsendilist reaaltootlust. Negatiivsete reaalintressidega keskkonnas peaks see fakt panema südame kiiremini põksuma küll.

Loomulikult on olnud perioode, kus investor on võinud oma efektiivse eluea ära elada nii, et ta ei näe sellisest tootlusest undki, ning üldiselt kipuvad ka tervislike eluviisidega investorid elama vähem kui kakssada aastat. Seega jätame ehk selle argumendi taustale ning valime uue.

Nimelt on (kvaliteetsete) arenenud riikide ettevõtete dividenditootluste ja (veel kvaliteetsete) riigivõlakirjade tootluste vahe jõudnud kohta, kus see oli viimati viis aastakümmet tagasi. See asjaolu tiksutab tasapisi riskantsuse taas riigivõla kahjuks.

Lisaks sellele ei tasu unustada, et ettevõtete puhul on motivatsioon, eesmärgid ning aruandlus palju arusaadavamad ja läbipaistvamad kui võlakriisi kontekstis kaootiliste improvisatsioonide seeriaga hiilanud riigivõla emitentide puhul.

Mõtle, enne kui ostad. Kuigi ettevõtete kasumid arenenud maailmas praegustelt tasemetelt tõenäoliselt langevad, langeb ka intress, millega ettevõtete tulevasi kasumeid (tänasesse) diskonteeritakse üha madalamale (negatiivseks), ning see muudab tulevaste kasumite väljanägemise üha kenamaks.

See tekitab aga positiivse meeleolu isegi vanades õpikute järgi elavates investorites. Arenevatel turgudel on ka eeldused majanduskasvuks, ja kas mitte nominaalkasv pole see, mis ajalooliselt on aktsiahindu enim mõjutanud?

Kui te nüüd arvate, et kõik eelnev on üleskutse uisapäisa aktsiaid ostma hakata, siis päris nii see ei ole. Risk, kuigi muutumas, on siiski igale investorile individuaalne. Ma keeldun kellelegi midagi soovitamast, kui ma tema riskitaluvust hästi ei tea.

See on lihtsalt üleskutse selgeks mõelda, kas kõik kriisid ikkagi on deflatsioonilised. Või kui raha riskantsetest varadest põgenema peaks, kuhu ta siis pikemaks ajaks end parkida tahaks? Riigivõlga? Vaevalt. Eufoorilisi ostusoovitusi antakse meie kandis ajakirjanduses siiski vist ainult kinnisvara ja väärismetallide puhul.

Hetkel kuum