Arutleme elu paremaks: mida saan mina ise ära teha?

Kahtlustan, et ka praegune võimueliit mõlgutab sarnaseid mõtteid. Mis asja te kogu aeg tahate, mida te kritiseerite ja nõuate? Me ju teeme, mida suudame. Kes siis veel suudaks?

Ettevõtte või mõne organisatsiooni juhtimine ei erine baaspõhimõtete poolest riigi juhtimisest. Ikka needsamad aegumatud sõnad – efektiivsus ning valikute tegemine. Jättes kõrvale äärmused, on rahulolevad töötajad ja rahuolevad elanikud olulised nii ettevõtete kui ka riigi juhtidele. Rahulolevad on inimesed siis, kui saavad oma panuse eest väärilist tasu. Veelgi olulisem on, et inimesed oleksid nõus suunaga, kuhu ettevõte või organisatsioon liigub. Kuid mitte ainult. Kõige olulisem on, et nad jagaksid väärtusi, mida see organisatsioon ja tema juhid kannavad.

Jagatud väärtused. Näiteks mina ei taha töötada organisatsioonis ega elada riigis, kus varastamine on vaikimisi heaks kiidetud. Riigis, mida juhitakse minule vastuvõetamatute väärtuste baasil. Nii, nagu ma tahan oma töö eest väärilist tasu. Ja nagu ma tahan olla nõus suunaga, kuhu me liigume. Või vähemalt selles kaasa rääkida. Tunda end kaasatuna. Informeerituna.

President tõi sel talvel taas kõnepruuki mõneti unustatud väljendi “arutlev demokraatia”. Lihtsustades, tegemist on juhtimisega, kus erinevalt tavademokraatiast ei tehta otsuseid mitte hääletades, vaid konsensuslikult. Kus kogukond jaotatakse väiksemateks rühmadeks, kellel aidatakse erinevate diskussioonitehnikatega teha põhjendatud otsuseid .

Arutlev demokraatia pole kindlasti esindusdemokraatia alternatiiv, vaid täiendav võimalus tardumusest välja saada ja inimesi (taas) riigi ülesehitamisesse osalema panna. Elektrooniline juhtimine, e-kirjade teel omavahel kooskõlastatud kirjatükkide avaldamine kõlbab küll tähelepanu juhtimiseks, kuid mitte mõtestatud edasiliikumiseks.

Kas oleme nõus külade tühjenemisega või lubame elu maal doteerida? Missugust lennuühendust Tallinnast me tahame ja palju oleme nõus sellele peale maksma? Mida me tahame raamatukogust laenutada? Kuhu tahame ettevõtlustoetusi suunata? Missugused peremudelid on meil aktsepteeritud?

Minu jaoks on iseseisvuse, demokraatia ja sõna­vabaduse kõrval kõige olulisem inimeste majanduslik heaolu. Mulle on alati tundunud veider, kuidas Eesti inimesed on vastuvaidlematult nõus riigijuhtide otsusega, et Eesti riigi kõige olulisem eesmärk, peaaegu et tema olemasolu õigustus, on võlakoormuse väike osa SKPs. Valitsussektori võlakoorma suhe majandusse on olulisem rahva elatustasemest või töötuse määrast.

Ärme lase head kriisi raisku. Me elame 2012. aasta lõpus vaesemalt kui aastal 2007. Inimeste heaolutase ei ole viimastel aastatel enam Euroopa keskmisele lähenenud. Kuid inimesed kehitavad õlgu – mis siis, peaasi, et teised meist hästi arvavad. Rõõmustame järgmiseks aastaks lubatava hädise 3% majanduskasvu üle, sest see on ju mitu protsendipunkti kõrgem kui Euroopa keskmine. Ehkki see viib äärmisel juhul elatustaseme vaid kriisieelsele tasemele.

Loo alguses mainitud juht on nüüdseks targemaks saanud. Ta proovib oma inimesi mõtlema panna, mida nad ise saaksid enda ja teiste jaoks teha. Laseb neil endil oma tööd puudutavates küsimustes ise otsuseid langetada. Usun, et see toimib paremini, sest siin on oluline vahe: kas keegi teine peab tegema midagi minu heaks või tahan mina ise teha ja teengi midagi enda heaks.

Loodan väga, et riigijuhid ja arvamusliidrid oskavad praegust rahulolematust “massides” muuta mõtlemiseks ja tegutsemiseks, mida me ise saame enda ja teiste heaolu suurendamiseks ära teha.

Detailides ei suuda üks kogukond kunagi kokku leppida, ent põhilistes väärtustes siiski. Selleks peaks aga võimueliit võtma vastu ideid altpoolt ja viima ka osa otsustamist allapoole. Nimetagem seda arutlevaks demokraatiaks, pidevaks “Teeme ära!” ürituseks. Jah, protsessi on vaja ohjata ja ühel hetkel, kui arutlemine kipub lõpmatuks nämmutamiseks, tuleb otsus ära teha. Kuid juhtimises kehtib reegel, et head kriisi ei tohi lasta raisku minna.  Arutlegem siis.