Ettevõtlus- ja elupinna piirid tuleb selgemalt paika panna

Äripäev leiab, et praegused ettevõtlus- ja elamispinna piirid tuleb täpsemini paika panna, et ettevõtjatel oleks libastumisi kergem vältida.

Praegu on suuresti kõhutunde küsimus, missugune on see mõistlik pinna kasutamise ja kulude põhjenduse proportsioon, mida ka maksuamet aktsepteeritavaks peab.

Ka valdkonda hästi tundvad eksperdid möönavad, et universaalseid soovitusi on ettevõtjale raske anda, sest maksuriskid sõltuvad iga konkreetse juhtumi eripärast. Kuid nimelt universaalseid soovitusi ja konkreetselt paika pandud raame on tarvis, et ettevõtjatel oleks võimalik kehtivaid reegleid täita.

Uut hoonet rajades ja selle kasutuseesmärki määratledes on hea algusest peale täpselt teada, missugused on mängureeglid ning kust läheb keelatu ja lubatu piir.

Teadlikud seaduserikkumised. Paraku leidub ettevõtjaid, kes on teadlikult rajanud kortereid või maju, väites, et need on ehitatud ettevõtlusega seotud eesmärkidel.

Enamasti on säärase skeemitamise eesmärk optimeerida isiklikke kulutusi ettevõtte arvel ja hoiduda maksudest. Majanduskasv on ettevõtete rahakotti kopsakamaks muutnud ning tihtipeale nähakse selles võimalust isiklikke elutingimusi firma rahaga parandada.

Kinnisvara soetamist äriühingu vahenditega on ajendanud ka kaalutlus teha elamispinna kulutusi ettevõtte veel maksustamata rahast või soov maha arvata sisendkäibemaksu. Kuna kinnisvara soetamine äriühingule ei ole keelatud tegevus, siis loodetakse sageli, et maksuamet ei pane tähelegi, kui tegelikult kasutatakse ruume elamispinnana.

Skeemitamisel pole õigustust. Kui kinnisvara ostetakse äriühingu juhatuse liikmetele ametlikult elamiseks või suvilaks, siis läheb see erisoodustusmaksu alla, aga erisoodustus on teatavasti kõrgelt maksustatud. Erisoodustusmaksu tasumisest kõrvalehoidmise soov on sagedane põhjus kasutada kinnisvara nii elukoha kui ka büroona, deklareerides pinna firma kontorina.

Sellistel teadlikel skeemitamistel ei ole mingit õigustust. Ettevõtte ja isikliku raha lahus hoidmine on ausa ja jätkusuutliku ettevõtluse eeldus ning seda mõistmata pole võimalik üldse ettevõtjana tegutseda: pahandus tuleb majja varem või hiljem.

Rahakotid tuleb lahus hoida. Ent füüsilisest isikust ettevõtja puhul on kodu- ja elukoha kattumine tavaline ja loomulik. Ka väikeettevõtjal ei ole kodu ja kontori piirid alati nii selged kui palgatööd tegevatel inimestel.

Seetõttu oleks vajalik, et ettevõtte kulude ja isiklike kulude lahus hoidmist soosiksid ka selgelt paika pandud ja üheselt mõistetavad reeglid.

Riigile käibemaksu tagastusnõudeid esitavad äriühingud ei peaks aga omalt poolt lootma, et ehk ei hakata nõuet kontrollima, vaid lähtuma eeldusest, et maksud tuleb kindlasti ära maksta ning firma ja oma kott rangelt lahus hoida.