Rahvakogu – kaalul on rohkem kui valimissüsteem

Pikemaajalises perspektiivis süvendab alternatiivsete poliitiliste osaluskanalite puudumist kuulutav suhtumine kodanike frustratsiooni veelgi.

Kese vales kohas. Rahvakogu kõige suurem riskifaktor pole mitte see, et paljud ettepanekud on ebapädevad, vaid see, et aprillikuisel arutelupäeval ei jõuta neid läbi arutada ning aur võib minna teisejärguliste küsimuste peale.

Ohutunnet tekitab see, et kõige mahukam ning meedias diskuteeritum ettepanekuplokk puudutab valimisi ja valimissüsteemi. Eelmise aasta poliitilise kriisi, mille tuules üldse rahvakogu idee sündis, põhiline käivitaja ei olnud aga mitte nurin valimissüsteemi pärast, vaid parteikonkurentsi suletus ja erakondade rahastamine. Paljud parteifunktsionäärid ilmselt hõõruvad käsi, sest valimissüsteemi kui pseudoprobleemi tõstatumine tapab ära kõik need teravad ja ebameeldivad küsimused, mis Silvergate’i ajal tõstatusid. Valimissüsteemis ju mingeid radikaalseid muudatusi nagunii tegema ei hakata, mistõttu ongi arutelu pigem auru väljalaskmiseks. Kas tõesti usutakse, et mõne teise valimissüsteemiga riigikogu valides saame me pädevama ja paremini töötava parlamendi? Mina ei usu.