Rahvakogu – kaalul on rohkem kui valimissüsteem

Pikemaajalises perspektiivis süvendab alternatiivsete poliitiliste osaluskanalite puudumist kuulutav suhtumine kodanike frustratsiooni veelgi.

Kese vales kohas. Rahvakogu kõige suurem riskifaktor pole mitte see, et paljud ettepanekud on ebapädevad, vaid see, et aprillikuisel arutelupäeval ei jõuta neid läbi arutada ning aur võib minna teisejärguliste küsimuste peale.

Ohutunnet tekitab see, et kõige mahukam ning meedias diskuteeritum ettepanekuplokk puudutab valimisi ja valimissüsteemi. Eelmise aasta poliitilise kriisi, mille tuules üldse rahvakogu idee sündis, põhiline käivitaja ei olnud aga mitte nurin valimissüsteemi pärast, vaid parteikonkurentsi suletus ja erakondade rahastamine. Paljud parteifunktsionäärid ilmselt hõõruvad käsi, sest valimissüsteemi kui pseudoprobleemi tõstatumine tapab ära kõik need teravad ja ebameeldivad küsimused, mis Silvergate’i ajal tõstatusid. Valimissüsteemis ju mingeid radikaalseid muudatusi nagunii tegema ei hakata, mistõttu ongi arutelu pigem auru väljalaskmiseks. Kas tõesti usutakse, et mõne teise valimissüsteemiga riigikogu valides saame me pädevama ja paremini töötava parlamendi? Mina ei usu.

Niisiis seisab rahvakogu organisaatoritel ees tõsine väljakutse: vältida laialivalguvust ning mitte unustada neid teemasid, mis 2012 poliitilise kriisi tekitasid. See kõik eeldab ilmselt karmikäelisemat joonte vaheletõmbamist, kus valitakse välja umbes viis (äärmisel juhul kümme) võtmeküsimust, mida jõuaks korralikult läbi vaielda, ning küpse seisukoha kujundada. Kui valikut ei suudeta teha, siis hakkab ühiskond küsima, et mida te üldse otsustasite, kui kõik olulised probleemid jäid lahendusteta.

Demokraatia nägu. Küsimus on selles, millise näoga on lähiaastatel Eesti demokraatia: kas praegust parteipõhist esindusdemokraatia mehhanismi saab tõhusalt täiendada rohujuuretasandi algatustega või jääb poliitiline eliit lõpuni tõrjuvaks kõikide initsiatiivide suhtes, mis jäävad nende otsese kontrolli alt välja. Ebaõnnestumine võib ajutiselt tugevdada suur­erakondade võimuambitsioone, kuid pikemaajalises perspektiivis võitjaid ei ole.