Poliitikud ravimiäri mõju all

Asutamispiirangud pole aga ainus Eesti ravimituru valitsejaid kaitsev kilp seadustes. Kõik viimastel aastatel ravimiturul konkurentsi soodustamiseks tehtud ettepanekud on sumbunud Toompea erinevatesse kabinettidesse. Nende pareerimiseks on poliitikud valmis moodustama komisjone, kuni teema kaob taas päevakorralt.

Apteekrid väidavad, et apteekide asutamispiiranguid on vaja, sest vastasel korral kaoksid maapiirkondadest proviisoritele endile kuuluvad (sõltumatud) apteegid ning jaeketid saaksid veelgi suurema võimu. Tegelikult kontrollivad aga Magnum ja Tamro juba praegu ka kettidesse mittekuuluvaid apteeke – oma hulgimüügikanalite kaudu seatavate tingimuste abil. Riigikontrolli ja konkurentsiameti hinnangul on nende kahe osa hulgimüügiturul üle 80%.

Seega kaitsevad piirangud eeskätt Magnumit ja Tamrot konkurentide laienemise ja lisandumise eest piirkondades, kus on tarbijaid rohkem. Seetõttu ei ole ka asutamispiirangutega jätkamine parim abinõu väikeettevõtjatena tegutsevate proviisorite toetamiseks. Apteegi olemasolu või ravimite kättesaadavus võiks olla kohaliku omavalitsuse mure. Kui proviisor ei saa elanike väikese arvu tõttu oma äri majandamisega hakkama, võiks omavalitsus teda toetada. Kas soodsalt proviisori käsutusse antavate ruumide või muude abinõudega. Asutamispiirangud on liiga kallis toetamise viis, sest nii toetatakse ka neid turuosalisi, kes tegelikult toetust ei vaja.

Ravimite kättesaadavuse puhul on palju olulisem ravimite hind. On põhjust eeldada, et normaalse konkurentsi puudumise ehk Eesti ravimiturule seatud tõketele tõttu on apteegis müüdavate kaupade hinnatase põhjendamatult kõrge. Sellele viitab haiglaapteekide ja üldapteekide hinnavõrdlus. Riigikontrolli analüüsist selgus, et 2011. aastal erinesid haiglaapteekide ravimite sisseostuhinnad üldapteekide hulgiostuhindadest märgatavalt, olles keskmiselt 10,3% väiksemad. Ravimiameti statistika järgi on need keskmiselt koguni 13% odavamad.

Apteekide asutamispiirangute kaotamine oleks hea, kuid siiski ebapiisav samm, et ravimimüügi turg konkurentsile paremini avada, sest see ei vähendaks Magnumi ja Tamro domineerimist. Lisaks asutamispiirangute kaotamisele tuleks hakata lammutama Tamro ja Mangumi loodud impeeriumit ehk teha veel kaks muudatust.

Esiteks tuleb keelata olukord, kus ravimite hulgi- ja jaemüüja võivad kuuluda ühele ja samale ettevõtjale. Võib öelda, et selline piirang oleks vaba ettevõtluse põhimõtetega vastuolus. Kui me aga vaatame ravimiturul toimuvat, siis just hulgi- ja jaemüüja kuulumine samale omanikule piirab enim vaba konkurentsi. Tõsi, sellise piirangu järgimine oleks omajagu keeruline. Magnumi suuromanik Margus Linnamäe on erinevaid offshore- ja teisi välisfirmasid kasutades varem näidanud, kui lihtne on soovi korral ettevõtjal oma ärihuvisid varjata. Praegugi räägitakse ravimiäris nagu avalikust saladusest, et Linnamäe kontrollib paari ametlikult tema omanduses mitteolevat apteegiketti. Teisalt võiks aga ravimi- või konkurentsiametil olla voli nõuda ravimimüügiga tegelevate ettevõtete omanike puhul läbipaistvust ja neil võiks olla ka võimalus keelata segase või ebausaldusväärse omanikestruktuuriga ettevõttel ravimimüügiga tegelemine. Sarnane võimalus on näiteks finantsinspektsioonil finantsturu üle järelevalve teostamisel.

Müügikohtade lisandumine. Teine konkurentsi tekitada aitav ettepanek puudutab käsimüügiravimite müügi laiendamist poodidesse ja tanklatesse. Sellega on tulnud välja nii konkurentsiamet, jaekaupmehed kui ka ravimifirmad, kuid Magnumi ja Tamro ärihuve kaitsvad poliitikud on idee prügikasti saatnud. Ka selle idee vastu esitatud argumendid on pigem otsitud. Väidetakse, et ravimite müük eeldab erialaseid teadmisi ja spetsiaalseid müügikohti ehk apteeke. Ma olen nõus, et ravimimüügil tuleb müüjatele esitada teatud nõudmisi, kuid ei saa kuidagi väita, et ainus, kes suudab neid nõudmisi täita, on apteek. Olen kindel, et lisaks Margus Linnamäele saab proviisori palkamisega hakkama ka Oleg Gross, Jüri Vips, Heiti Hääl või Jüri Käo. Kui apteekide esindajad tõesti muretseksid ravimite parema kättesaadavuse pärast, siis nad toetaksid jaemüügi võimaluste laiendamist kahe käega.

Ravimiturul toimuv on hea näide sellest, kui ohtlik on ühes ärisektoris lubada tekkida oligopoolsel turul. Seda turgu on hiljem raske hakata konkurentsile avama, sest kaks suurt turuosalist teavad väga hästi, millise “tableti” abil panna poliitikud ning avalikkus enda pilli järgi tantsima.