Puhkepäev. Pirukad justkui toredas naaberriigi muinasjutus

Üks pirukaviil oli parajasti nii suur, et kõhu sai enam-vähem täis, aga kui vaja, siis oleks mahtunud veel teinegi lisaks. Piruka kõrvale rüüpasin pohlamorssi. Oli veel mustikamorssi ja kuuma vürtsist morssi, lisaks mõned kodutehtud limo­naadid.

Pirukale ja dringile. Ise määratleb Nikolay end bar-buffeé’na ja sellele vastavalt on ka alkoholi­valik pigem baarilik kui pirukabaarilik. Õhkkond on samal ajal neutraalne, sobides nii päevaseks pirukanosimiseks kui ka tööpäevajärgseks dringiks. Hilisel pärastlõunal ei paistnud küll sedamoodi, et ühed teisi segama hakkaksid, kuigi pirukate ja rummi-viski-õlle klientuur on üpriski erinev.

Pirukatele-jookidele lisaks pakutakse hommikuti praemuna, omletti, putru ja sõrnikuid, hiljem päevasuppi ja -salatit. Värskekapsasupp oli hea, aga päevapakkumises olnud kartuli-seenevareenikud lausa väga head.

Kuigi nime poolest tuttav tegelane, pole vareenik meil kodunenud. Tegemist on raviooli lähisugulasega, samasse peresse kuuluvad ka pelmeenid, hinkalid, mantõd, wontonid ja mis kõik veel. Nikolay kartuli-seenevareenikud olid siidised, õrna tainaga, maheda täidisega – iga meie kah-Itaalia restorani raviooli läheksid sellist sugulast nähes kadedusest roheliseks.

Kesine teenindus. Teenindus oli sellel päeval küll natuke konarlik: vareenikud ei tulnud ega tulnud, tütarlapsel leti taga oli oma mobiiltelefoniga nii palju tegemist, et kui ta lõpuks minu vareenikute jaoks aega sai, olid need juba pooleldi jahtunud.

Vareenikuid oodates uurisin fotosid: tagumine sein oli kaetud portreedega. Esmapilgul oli raske mõistatada, mida ühist on Ameerika näitlejatel, Vene kirjanikel ja maadeavastajail ning Prantsuse poliitikul. Aga kõik nad on ju vähem või rohkem Nikolaid: Nicole Kidman, Nikolaj Kopernik, Nicolas Sarkozy, Nick Nolte, Nicolas Cage,

Nikolai Tesla, Nikolai Mikluhho-Maklai. Terve kuulsuste armee tagaseinal pirukapuhveti nimele au ja kuulsust lisamas.