Ostja risk. Sellise tehingu käigus võtab ostja tehingu objektiks oleva äriühinguga seotud riskid ja võimaliku kasu üle juba enne, kui ta on tegelikult saanud väärtpaberite omanikuks. See võib olla mõlemale poolele nii kasulik kui ka kahjulik. Ostja peab teadvustama, et ta võtab enda kanda omandatava äriühingu riskid olukorras, kus tal ühingu üle tegelikult kontrolli ei ole. Müüja seevastu peaks arvesse võtma, et müües kasumlikku ühingut, loovutab ta võimaliku tehingu jõustamiseni teenitava tulu.

Riskid seoses locked box’i kasutamisega lasuvad peamiselt ostja õlul. Tal on vaja kindel olla, et hinna määramise aluseks olev bilanss on korrektne ja kajastab õigesti tehingu objekti finantsseisundit.

Teiseks on ostjale oluline, et perioodil, mis jääb locked box’i bilansi ja tehingu täitmise vahele, toimiks tehingu objektiks olev äriühing edasi tavapärasel viisil ning et müüja ei kannaks äriühingust välja õigusi ja varasid, mis vähendavad objekti väärtust.

Bilansi korrektsuse kontrollimiseks peaks ostja tegema põhjaliku finantsauditi. Samuti peaks müügileping sisaldama bilansi õigsuse, aga ka ühingu tegevuse kohta müüja kinnitusi ja tagatisi.

Lepingus tuleks reguleerida, milliseid tehinguid äriühing perioodil kuni täitmiseni võib teha ja millised tehingud on keelatud või piiratud.

Turu seisundile iseloomulik. Kirjeldatud hinnamudeli kasutamine on soodne pigem müüjale kui ostjale. Tõsiasi, et see on populaarsemaks muutunud, annab märku majandussurutisest räsitud turu stabiliseerumisest: kui languses turgu võib pidada pigem n-ö ostjate-turuks, siis majandusolude stabiliseerumisel on see asendunud pigem müüjate dikteeritud turuga.

Tuleviku areng näitab, kas “lukustatud kast” muutub kasvavast trendist reegliks.