Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Sularahaga askeldamine läheb kalliks
Sularahaga tegelemine on kallis, seetõttu on päris loomulik, et pangad hakkavad selle vastuvõtmise eest lisaraha küsima.
Pank peab kõigepealt kontoris selle raha n-ö ära töötlema: üle lugema, välja selgitama, kas kõik kupüürid on ikka õiged ja ega valeraha hulgas ei ole, seejärel raha arvele kandma jne. Nende toimingute peale kulub pangakontori ressursse ja telleri aega.
Pärast seda, kui pank on raha endale võtnud, saadab ta selle sularahakeskusesse, kes omakorda kogu raha üle loeb. Loomulikult on ka sellel tööl hind. Sularaha käitlemise hinna määrab ära tõsiasi, et raha töödeldakse kaks korda.
Valikud. Kaupmeestel on raha äraandmiseks mitu võimalust, näiteks sularahasissemakse automaadid, mis ei ole kuigi turvalised suuremate summade äraandmiseks. Pikalt sissemakseautomaadi juures veedetud aeg tõmbab kurjategijate tähelepanu ja oma töötajaid ohtu seada pole mõistlik.
Kõige turvalisem ja võib-olla ka mitte kõige kallim võimalus on kasutada inkassaatori teenust: kaupmees pakib sularaha turvakottidesse ja ulatab selle inkassaatorile, kes paneb raha turvakohvritesse.
Sellisel juhul jäävad kõik transpordiga seotud riskid inkassaatori kanda ja kaupmees võib rahulikult magada, teades, et raha jõuab turvaliselt pangakontole.
Kaupmehe otsustada on, millist teenust ta kasutab. Sularaha hulk lähitulevikus ilmselt ei vähene, sest osa kliente eelistab ikka sularahas maksta.