Herkel: Eesti näo kujundavad Lauristin ja Kelam

Kuigi esimene kirgas tähelepanu läks võidu võtnud Reformierakonnale ja Indrek Tarandi värvikale persoonile, ootan Euroopa Parlamendis Eesti näo tegelikku kujundamist eeskätt Tunne Kelamilt ja Marju Lauristinilt. Just nemad on Eesti ainsad esindajad Euroopa Parlamendi suurimates fraktsioonides: Kelam Euroopa Rahvaparteis ja Lauristin sotsiaaldemokraatide seas.

Ehkki mõlema kandidatuuri ümber oli nurinat, et kas erakondadel polnud nooremaid poliitikuid, keda esinumbriks sättida, pean ma tehtud valikut õnnestunuks. Lauristin ja Kelam on meile suurepärased eeskujud, kuidas olla ka kõrges eas tegus ja mõtteergas. Tehkem järele ja töötagem samasuguse pühendumusega!

Meil on põhjust uskuda, et Lauristin kehtestab end sotside fraktsioonis tugeva autoriteedina. Kelamil on aga Rahvaparteis see positsioon juba ammugi välja kujunenud.

Rahvusringhäälingu valimisstuudios kordas politoloog Kristjan Vassil mitu korda mõtet, et Euroopa Parlamendi valimistel kipuvad väiksemad parteid paljudes maades suuri karistama. Need on vähem tähtsad valimised ja siin antakse justkui lohutushääli, näiteks paremäärmuslastele.

Arvan, et Eestis ei kehti see seaduspära mitmel põhjusel. Põhjus nr 1 on see, et protestihääli kanaliseerib Indrek Tarand. Põhjus nr 2 on aga minu arvates see, et osa valijaid, kes pole Eesti sisepoliitikaga rahul, ei pea õigeks eurovalimistega eksperimenteerimist, mis Lääne-Euroopas on üsna tavaline.

Euroopa Parlamenti tajutakse suuresti välispoliitika foorumina, välispoliitikat tajutakse julgeolekupoliitikana ja pärast Vene-Ukraina sündmusi tahetakse siin näha kindlaid ja proovitud lahendusi. Sellepärast võisid Kelam ja Lauristin suuresti mobiliseerida ka neid hääli, mis riigisisestel valimistel ei oleks nende erakondadele tulnud.

Kui natuke numbreid uurida, siis said kartellierakonnad nelja peale kokku 74,1 protsenti häältest. Viis aastat tagasi, kui Tarand supertulemuse tegi, oli see protsent 62,3 ning kolme aasta eest peetud riigikogu valimistel tervelt 89,5.  Arvan, et tuleva aasta riigikogu valimistel on see protsent oluliselt väiksem kui 89,5, aga see eeldab praeguse üksikkandidaatide fenomeni muutumist programmipõhiseks poliitiliseks alternatiiviks.

Tarand oli küll dominantne üksikkandidaat, kuid ta ei olnud üksi ja tähele maksab panna ka ülejäänud, sisuliselt donkihhotlikku võitlusse läinud kandidaatide häälesaaki. Siin on potentsiaali, mis praegu ei saanudki endale päris head väljundit leida.