Parem tehnoloogia võib tootlikkusele karuteene teha

Tootmise ekvivalendiks ei saa olla tooted, sest see pole vabalt vahetatav kaup. Selleks saab olla raha. Või veel parem:  aeg, st palju ettevõtja/töötaja saab oma aja teistele müümise eest osta teiste ­aega, et teha seda, mis talle meeldib, või mis on vaja teha.

Väärtuse rehkendus. Seega on tähtis, millise lisandväärtusega ettevõtja suudab oma toodangut, töötaja oma sooritust ehk aega müüa. Kui 100ühikuse omahinnaga tooli õnnestub müüa 1000 ühikuga, siis saab 900 kasutada muudeks tegevusteks, tootmise laiendamiseks ja efektiivsemaks muutmiseks, aga ka töötajate töötasu ja omanikutulu tõstmiseks. Kui aga sama tooli õnnestub müüa 90 ühikuga, tuleb nii ettevõtja kui ka ühiskonna seisukohalt kahjumlik tootmine võimalikult kiiresti kinni panna.

Kui kaasaegse tehnoloogia kasutamine on tõstnud toote omahinna 1100 ühiku tasemele, siis vaatamata toodete tootmismahu olulisele kasvule tuleb paraku ka selline tootmine kinni panna. Oluline on tootmise lisandväärtus (ajas, rahas või mingis muus mõõdetavas ja vabalt vahetatavas ekvivalendis), sh töötaja kohta (tööviljakus). Viimane suurus määratleb ka tootmistöötaja töötasu taseme.

Millele kulutada? Seega võiks öelda, et tehnoloogilise taseme tõus võib investeeringu­kulude ja kehva müügivõime tõttu osutuda mõneti kahjumlikuks tegevuseks. Kui õnnestub tõsta toote müügihind nt 300 ühikuni, oleks võimalik tööjõu hinna ja ressursside tulevase kasvu elimineerimiseks lubada ka omahinna tõusu, sh töötasu kasvu ja tehnoloogiainvesteeringuid. Suurema lisandväärtuse saavutamiseks pole eelkõige vaja kulutada mitte niivõrd tehnoloogia uuendamisele, kuivõrd müügile, turundusele, ka tootearendusse turule esma­siseneja suurema kasumi püüdmiseks. Sageli tuleb kasumi suurendamiseks müüa tooteid turul positsiooni ja tuntuse saavutanud partnerite kaudu.