Halastamatu restoranitöö

Järgneb Teletorni brasserie restorani peakoka Priit Toomitsa värvikas kirjeldus:

Hommikul kell 9 kokka ei ole. Sa oled talle kaks korda helistanud, aga telefoni ta vastu ei võta. Helistab sulle veerand 11 tagasi -- kell 12 on aga sajale inimesele laud teha. Kokk kutsus endale kiirabi. Ütleb, et tal kohe lõigatakse kõht lõhki, võetakse mingid jupid välja, lapitakse kokku ja kaks nädalat ta tööle ei tule.

Samal ajal on pühadeaeg -- meeletu rahvamass. Proovid oma kokkadega hakkama saada, ise oled ka pliidi taga. Ühe käega hakid, teisega paned pearooga välja. Sul on teha ka peakoka töö: klientidega suhtlemine, pakkumiste tegemine ja nii edasi. Siis tuleb välja, et üks tarnija sulle hea hinnaga toodet enam ei too, vaid müüb seda kaks korda kallimalt. Kaup tuleb nädala pärast, kuigi sul on seda homme vaja. Hakkad leiutama, kust kaupa saada. Kahe nädala pärast oled suhteliselt loll valmis ja hakkad jooma. See juhtus minul päriselt. Kui on mõni rahulikum päev, alles siis puhkad.Olen kaks aastat käinud esimese kursuse kokaõpilastele oma tööst rääkimas. Üks küsimus oli: “Mitu sõpra teil on? Mul on 40, 50.”. Vastasin, et hea, kui sul on 10 aasta pärast üks sõber. On suur hulk tuttavaid, aga mitte sõpru. Kui sõber läheb õhtul välja, oled tööl, sama on jaanipäeva, jõulude ja aastavahetusega.Pooled mu tuttavatest peakokkadest on mitmendat korda abielus. Sul on randmed-põlved läbi, veenilaiendid, magu haige ja oled alkohoolik. Enamusele kokkadest meeldib naps. Margikonjakist võid muidugi ka ärimehena end parmuks juua. Kokatöö on väga raske, läbilöömine on raske, aga see on ainuke, mida oskan ja teha tahan ning mis sõna otseses mõttes toidab.