Elamus gurmaanile Otepää kuplite vahel

Otepää künkad pakuvad kauneid vaateid. Sealjuures pole vahet kas istud Mr Jakobi terrassil või restoranisaalis: hoone kaks seina on klaasist. Golfiklubi söögikohast võiks arvata, et kui muru närtsinud, siis paneb ka restoran uksed kinni, aga ei – see on avatud ka talvel, siis küll ainult nädalalõppudel.

Praegu võib väljaspool suuremaid linnasid heal tasemel söögikohti ühe käes sõrmedel üles lugeda. Otepää kandis on nende tihedus vaat et Eesti suurim: vaid mõni kilomeeter Mr Jakobist ühele poole on GMR Pühajärve restoran, teisele poole Tammuri talurestoran, mis küll ainult neid külastajaid vastu võtab, kes tulekust ette teada annavad.

Eesti parim sibulasupp

Mr Jakobi trump on BBQ ahjus, grillil ja puutulel valminud liha, sealsed kokad on barbecue-liha küpsetamisel saavutanud palju Eesti meistri­tiitleid. BBQ-ahi, grill ja ehe suitsuaroom astuvad mängu ka seal, kus neid ei oskaks oodatagi. Näiteks sibulasupp: oivalist tummist sibulaleent täiendavad suitsuhõngused prisked lusikapehmed lambalihalihatükid – pooled neist supis, pooled grillvardaga supi serval. Ilma igasuguse kõhkluseta tunnistan Mr Jakobi sibulasupi parimaks kõigi sibulasuppide hulgas, mida Eestis olen sööma juhtunud. Ka sõstrasuitsus küpsetatud Nuustaku notsu ribi oli suurepärane meistritöö – lopsakas, maitserikas, toredate lisanditega ja meeldejääv.

Kalaroogade tellimisel olin alguses ettevaatlik. Lihaga on need BBQ-meistrid küll osavad ringi käima, aga kas nad siin, merest, järvest ja hulgikaupmeestest kaugel ka värsket kala suudavad pakkuda? Koos koduse letšo ja murulaugukreemiga serveeritud marineeritud praeräimed ega siidrikastmes tursasaba ei jäänud lihale alla. Kala oli nii mõnestki linnarestorani omast värskem.

Loominguline magustoit

Neljast magustoidust proovisime vaid üht, eriliselt krõbedat ja õhulist õuna-sidrunikooki. Enamasti jätkub – ka heades restoranides – kokkadel fantaasiat küll eel- ja pearoogade, kuid mitte dessertide loomiseks. Mr Jakob trumpas aga lõpuni: tegemist oli gurmeeliku originaalloominguga, kerge ja malbe suvise roaga, mis sobis eriliselt hästi lõpetama tõsist lihalikku lõunat.

Mr Jakobil on aga üks väike kiiks. Mehise nime ja tõsiselt suitsuste liharoogade tagant koorub menüüd lugedes välja tõeline lüürik. Otepää kant on juba aastakümneid menüülüürika esirinnas olnud, aga ikka nad suudavad üllatada! Röstitud pardirind on saanud nimeks “Sest oled seda väärt”, “No üle mõistuse poisid!” on lihaveise antrekoot, “Siis kui muru oli rohelisem…” aga veiseliha carpaccio.

Eel- ja pearoogadega hoogu kogunult jõuab luule dessertide juures tõelistesse kõrgustesse: “Memmega metsaveerel” on “nämma purukook päikese käes küpsenud magusate mammudega”, “Sa oled mul teine” aga “suus sulav trühvlikook kelmika marjasegadusega”. Kui lüürikaga veidi harjuda, hakkab luule tagant ka toitu nägema ja lahkete ettekandjate abiga on võimalik isegi selgeks saada, mida taldrikul oodata.