Restoranitest: südalinna Tuhkatriinu

Tegemist oleks nagu Tuhkatriinuga. Kehvas kleidis ja imeliku nimega, kuid sisimas hea südamega. Võib oletada, et nimevahetusega üritati betoonkõrbe äärel asuva hotelli restorani natukenegi inimlikkust lisada.

Meeliülendav kokakunst

“Tume ja pehme, hämar ja mahe,” aitab õigekeelsussõnaraamat, kui Sumedast sumedust otsin. Tume ja hämar – peaaegu, kui ei juhtu aknaalust lauda valima, mida ei soovita, sest vaade Viru Keskuse eklektilisele hallusele on restorani akendest eriti masendav. Pehme ja mahe – mitte eriti.

Kui istuda aknast võimalikult kaugele ja mööda vaadata kohatust nimest, ei jää nauding siiski tulemata.

Restorani viib uuele tasemele eelkõige kokk, keda võiks Sumedas nimetada tippude tipuks. Tegemist on Heidi Pinnakuga. Ainsa naisega, kes on kokkade maailmameistrivõistlusteks peetaval Bocuse d’Ori võistlustel Eestit esindanud. Seejuures saavutas ta ka kõrgeima, 14. koha, mis Eestile osaks saanud. Täpsustuse huvides peab igaks juhuks mainima, et hiljem on samale kohale tulnud veel vaid kaks Eesti kokka – Dmitri Haljukov ja Dmitri Rooz.

Hommiku-buffee ja kiired soodsad ärilõunad käivad hotellirestoranide juurde, aga lisaks pakutakse Sumedas ka õhtu-buffeed, millel kehtib reegel: maksa 12 eurot ja söö palju jaksad.

Heidi Pinnaku kokakunstist täielikuma ülevaate saamiseks pühendusin siiski a la carte menüüle, mis pakkus üksjagu põnevust. Eriti detailide ja ootamatute väikeste lisanditega.

Läbinisti meeliülendavaks ja naudinguliseks roaks oli mereanni-chowder. Ameerika Ühendriikidest pärinev tummine mereanniroog oli kujundatud üpriski jõuliseks. Vürtsikas, kergelt suitsumaitseline, täidlane, kuid samas tasakaalukas ja hõrk.

Harmoonia valitses ka tulise mulje jätnud tšillise paltuse ümber. Et hõrku kala ja pehmet kartulipüreed mitte üle mängida, oli tšillit lisatud mõõdukalt. Kala oli suurepärase kvaliteediga ja väga õrnalt küpsetatud. Maitsed sidus kokku kaunis laimi-sidrunimarinaad, mis tasapisi sulades roale hapukat täiendust pakkus.

Magustoidul on arenguruumi

Siiski polnud kõik peakoka väljatöötatud kombinatsioonid taldrikul realiseerunud. Menüüs lubati tuunikala-kaheksajala duo esimesele poolele laimi ja ürtide maitseid ning ja teisele marinaadi. Tegelikkuses polnud tsitrust tunda ja kala ümbritses värviline pipravõru. Jõuline pipramäng oli õrnale tuunikalale liiast ja kaheksajalg jäi sootuks maitseta.

Sablee tartalett – uhke valge šokolaadi-sidrunikreemiga koogike eeskujulikul liivataignapõhjal oleks osutunud meeldivaks, kui kreem poleks teisi komponente totaalselt üle mänginud. Olin selle ees jõuetu – kook jäi lõpuni söömata.