Restoranitest: Musita vaatab Peruu poole

Proovige suppi

Parimaks leiuks menüü peruupoolsest servast osutus vürtsikas mereannisupp hot ceviche, mis oli üllatav, maitsev ja efektne. Tulise supi maitset kujundab üks Peruu köögi alustalasid, tiigripiimaks nimetatud vürtsikas vedelik ja seda kaunistavad kaks uhkelt kaarduvat hiidkrevetti.

Teine eelroog, samuti Peruu köögist inspiratsiooni saanud lõhe-causa vau-efektini ei küündinud. Pearoad olid maitsvad, kuid jäid samuti sissejuhatusele alla. Esiletõstmist väärib kõige enam ehk oskuslikult valmistatud ja kvaliteetsest lihast tallekarree ning selle lisandi, baklažaanihautise gruusiapärane adžikamaitsestus. Eestimaine seakarree oli kuivavõitu (nagu see ikka kipub olema), kuid roa päästsid lisandid, pastinaagipüree ja toorjuustukreem ning eriti seakarreed krooniv pihlakaželee. 

Hästi unustatud vana

Magusroogade hulgas on restoranide menukid š?okolaadi-fondant, Pavlova ja brüleekreem, kuid ka paar põnevamat rooga. Meie valik langes keeksile. Keeks, see kunagine pidulaua kuldvara, on praeguseks millegipärast sootumaks hüljatud– asjatult. Musita oli keeksi korralikult ära tuuninud – immutanud võilille-rabarberisiirupiga ja varustanud mitmesuguste lisanditega ning tulemus oli originaalne ja uhke roog. Kõige enam meeldis mulle selles komplektis hea magushapu tasakaaluga vaarikavaht, mida oli vaat et rohkemgi kui keeksi.

Lõunasöök kujunes maitsetelt ja meeldivustelt mitmekesiseks. Mõni roog polnud ehk kõige paremini välja kukkunud, kuid ükskõikseks ei jätnud needki – oli tunda otsivat vaimu ja tahtmist leida oma tee. Kui juurde arvata keskmisest hoolivam teenindus ja tore veinileid Itaaliast, kujunes väikesest lõunast meeldejääv ja meeldiv sündmus.