Ära unusta: uue deklaratsiooni tähtaeg!

Jaanuarist jõustus tulumaksuseaduse säte, mille alusel maksab residendist äriühing tulumaksu äriühingu aktsionärile, osanikule või liikmele antud laenult, kui tehingu asjaolud viitavad, et tegemist võib olla varjatud kasumieraldisega, kirjutas raamatupidaja.ee.

Lisaks tavapärasele laenutehingule võib kasumieraldisena käsitleda laenulepingus laenusumma suurendamist, laenulepingus tagastamise tähtaja pikendamist, kontsernikontole raha kandmist või muid majanduslikult samaväärseid tehingud.

Jõustunud seadusemuudatuse kohaselt tuleb seotud isikute vahelised laenud nüüd deklareerida, et maksuhaldur saaks kontrollida, kas tegemist pole varjatud kasumieraldisega. Deklareerimiskohustus ei puuduta kõiki seotud isikute vahelisi tehinguid, vaid ainult selliseid, kus tütarühing annab laenu emaühingule või sõsarühingule. Ehk siis olukordi, kus võib kahtlustada kasumi varjatud väljaviimist. Emaühing tütrele kasumit jagada ei saa, seetõttu sellised laenud kahtluse alla ei satu.

Kui emaettevõtjale või sõsarettevõtjale antud laenu tagastamise tähtaeg on pikem kui 48 kuud, on maksumaksjal maksuhalduri nõudmisel kohustus tõendada 30 päeva jooksul laenu tagasimaksmise võimet ja kavatsust. Muudatus kehtib alates eelmise aasta 1. juulist antud laenu suhtes, samuti sellise laenu suhtes, mille puhul on alates 2017. aasta 1. juulist laenusummat suurendatud, laenu tagastamise tähtaega pikendatud või muid olulisi tingimusi muudetud.

Kindlasti on tagasimaksmise võimet lihtsam tõendada kui tagasimaksmise kavatsust. Tuginedes kohtupraktikale (vaata järgnevat lisalugu), võib ettevõtlusega mitteseotusele viidata ebamõistlikult pikk laenutähtaeg. Samuti ebamõistlik tagasimakse graafik, tagasimakse tähtaja korduv pikendamine ja laenusumma korduv suurendamine ning turutingimustele ebakohane intressimäär.

Iga kvartal esitatava deklaratsiooni alusel teeb maksuhaldur riskianalüüsi ja vajadusel küsib selgitusi laenu tagasimaksmise võime ning kavatsuse kohta. Alates sellest aastast tuleb tulumaksuseaduse alusel residendist äriühingul ja mitteresidendist äriühingu Eestis asuval püsival tegevuskohal esitada maksu- ja tolliametile kvartalile järgneva kuu 20. kuupäevaks deklaratsioon eelmise kvartali jooksul nimetatud isikutele antud laenude ja nende tagastamise kohta.

Aastal 2007 vaidlesid kuni riigikohtuni välja maksuamet ja OÜ Niiter, kes polnud teisele ettevõttele laenu andes seda tulumaksuga maksustanud. Kõik kolm kohtuinstantsi jätsid vaidluses õiguse Niiterile, mõistes maksuametilt väljamenetluskulud 20 399 krooni.

Maksu- ja tolliamet kohustas 2006. aastal OÜd Niiter tasuma tulumaksu 244 259 krooni ja käibemaksu 17 280 krooni. Maksuotsuse järgi kajastas Niiter oma raamatupidamisdokumentatsioonis tehinguid (240 noorlamba ostmine OÜ-lt Alamõisa Farm ja nende tagasimüük OÜ-le Alamõisa Farm), mis ei ole tegelikult toimunud ning on käsitletavad näilike tehingutena.

Alamõisa Farm müüs lambad Niiterile hinnaga 226 560 krooni. Niiter müüs sama koguse lambaid Alamõisa Farmile hinnaga 113 280 krooni. Maksuhaldur leidis, et Niiter kajastas käibedeklaratsioonides valeandmeid ja tegi väljamakse, mille kohta puudub nõuetele vastav algdokument, ning suurendas Niiteri käibemaksukohustust 17 280 krooni võrra ja tulumaksukohustust 70 341 krooni võrra.

Maksuotsuses leiti ka, et 495 000 krooni suurust laenu, mille Niiter andis Alamõisa Farmile, tuleb mõista kui ettevõtluseks mittevajaliku vara soetamist ja laenusummalt tuleb tasuda täiendav tulumaks. Niiteri tulumaksukohustust suurendati 173 918 krooni võrra.

Maksuhaldur põhjendas seisukohta sellega, et laenu andmine ei kuulu Niiteri põhitegevuse hulka ega ole seotud osaühingu ettevõtlusega. Maksuhalduri hinnangul nähtub teabest ja tõenditest, et laen on antud ilma intressita ega saa seega teenida intressitulu saamise eesmärki. Laenusaaja ei ole maksnud Niiterile laenult intresse ning laekumata intressitulu kirjendamine raamatupidamisdokumentatsioonis ei tõenda laenu seotust Niiteri ettevõtlusega.

Niiter palus kohtul maksuotsus tühistada - kaebaja väitel toimus noorlammaste müük ka tegelikult. Alamõisa Farmile antud laenu kohta väitis kaebaja, et tegemist oli tasulise laenuga ning et Niiter kandis aruandesse laekumata intressi.

Halduskohus tühistas maksuotsuse. Kohus leidis, et asjaolud ei võimalda järeldada, et müügitehinguid tegelikult ei toimunud ning et Niiter on käibedeklaratsioonis kajastanud valeandmeid. Maksustamise seisukohalt ei ole halduskohtu arvates oluline, et Niiter pole PRIAs loomapidajana registreeritud ja loomapidamine ei kuulu tema tegevusalade hulka. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei piira ka asjaolu, et Niiteri ja Alamõisa Farmi omanik on sama isik.

Halduskohtu hinnangul oli Niiteril tehinguks vajalik kogus loomi olemas. Tehingu toimumist kinnitavad ka läbirääkimised võimaliku müügi üle lihatöötlejatega. Tehingute toimumist kinnitas ka PRIA, kes rahuldas Alamõisa Farmi investeeringutoetuse taotluse. Halduskohus luges tehingud tegelikult toimunuks ja leidis, et käibemaksu täiendav määramine oli õigusvastane.

Müügitehingutelt määratud tulumaksu kohta märkis kohus, et kuna kinnitust ei leia väide, et tegemist oli näilike tehingutega, pole alust arvata, et Niiter oleks teinud väljamakse (200 200 krooni) fiktiivse dokumendi põhjal. Seetõttu on õigusvastane ka sellelt summalt tulumaksu (70 341 krooni) määramine.

Laenulepingu alusel tehtud väljamakseid tuleb kohtu hinnangul käsitada ettevõtlusega seotud kuluna ning tasumisele kuuluva tulumaksu suurendamiseks puudub alus. Laenulepingust tulenevalt puudub kaebuse esitajal enne laenu põhiosa tagastamise tähtaega õigus nõuda intresside tasumist. Põhjendamatu oli ka maksuhalduri seisukoht, et laenulepingu lisa, millega sätestati intressi tasumine, on allkirjastatud lisas märgitust hilisema kuupäevaga ja alles maksurevisjoni käigus.

Maksu- ja tolliamet kaebas otsuse edasi, kuid ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse muutmata, märkides, et halduskohus on põhjendatult leidnud, et laenu andmist Alamõisa Farmile tuleb käsitleda Niiteri ettevõtlusega seotud kuluna, mistõttu puudus alus täiendava tulumaksu määramiseks. Kuna laenuandja saab laenust märkimisväärset intressitulu, tuleb laenu andmisega omandatud laenude tagastamise ja intresside saamise nõudeõigus lugeda ettevõtluseks vajalikuks varaks.

Õige on ka halduskohtu seisukoht, et kuigi laenulepingu kohaselt tekkis intresside maksmise kohustus alles hiljem koos põhivõla maksmise kohustusega, ei saa laenu andmist lugeda Niiteri ettevõtluse kuluks, kuna vara (nõudeõigus) on soetatud ettevõtlustulu saamise eesmärgil. Tõendatud ei ole ka see, et laenulepingu lisa, millega laenuintress tagasiulatuvalt kehtestati, oleks vormistatud tagantjärele.

Maksu- ja tolliameti Lõuna keskus palus edasi riigikohtul tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus ning saata asi uuesti läbivaatamiseks esimese astme kohtule, kuid riigikohus otsustas kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta.