Intensiivne mäng õpetab kannatlikkust

Kinkari sõnul tasub saalihokit igal juhul proovida nii naistel kui ka meestel, kui on kavas ise või koos sõpradega mõnd uut spordiala avastada. “Tihti tõmbavad inimesed, kes selle alaga kokku puutunud pole, liiga tugeva paralleeli jäähokiga,” ütles ta ja selgitas, et tegelikult on tegu täiesti teistsuguse mänguga, kus füüsilist kontakti on umbes sama palju kui jalgpallis. Samuti märkis Kinkar, et vajaminevat varustust on paljude teiste spordialadega võrreldes üsna vähe – hokikepp ja pall.

Ainuke takistus võib Kinkari hinnangul olla see, et üksikul huvilisel on natuke keerukam leida mõnda gruppi, kellega koos mängida. “Samas kipub see nii olema enamiku sportmängude puhul,” märkis ta.

Kiiresti meistriks ei saa. Kinkari sõnul on saalihoki mitmeski mõttes arendav hobi. “Mulle tuletab saalihoki aeg-ajalt meelde olulisi asju, mida võib vabalt ka väljakult eemal olles kõrva taga hoida,” kinnitas ta. “Näiteks seda, et selleks, et tehniliselt paremaks saada, peab kõvasti vaeva nägema – kiiremaid lahendusi pole.” Kuna mäng on enamasti väga kiire ja intensiivne, siis õpetab saalihoki Kinkari sõnul hästi ka seda, kuidas endast kõik välja panna ja kogu oma energiavaru platsile jätta. “Mulle isiklikult tuletab saalihoki ka iga hooaja alguses meelde, et ma võiksin umbes 20 kilo kergem olla,” muigas ta.

Eesti Saalihoki Liidu peasekretäri Tõnis Teesalu sõnul tegeletakse Eestis saalihokiga juba üle kahekümne aasta ning seda mängitakse nii võistlustasandil kui ka harrastuse vormis. “Eesti alaliit kuulub rahvusvahelisse alaliitu IFF, keda omakorda on täisliikmena tunnustanud ka Rahvusvaheline Olümpiakomitee,” selgitas ta ja lisas, et olümpiamängude programmi saalihoki veel ei kuulu, kuigi seda mängitakse juba ligi kuuekümnes riigis.

Eesti meeste, naiste ja juunioride koondis osaleb saalihoki maailmameistrivõistlustel. “Näiteks Eesti meeste koondmeeskond hoiab maailmas kaheksandat positsiooni ning osaleb detsembris Göteborgis 16 meeskonna MMi finaalturniiril,” märkis Teesalu.

Tema sõnul peetakse Eestis saalihoki meistrivõistlusi alates 1994. aastast. Spordiklubides ja -koolides tegutseb spordiregistri andmetel üle 1500 mängija, kellest enam kui tuhat lööb kaasa erinevates liigades. Kõikide harrastajate üldarv on aga umbes kaks korda suurem.

“Saalihokit mängitakse võistlustasandil sama suurel väljakul nagu käsipalli, ehk siis 20 × 40 m,” selgitas Teesalu. “Väljakut ümbritseb 50 cm kõrgune poort ning väljakul on kokku 12 mängijat, kummalgi poolel seega viis väljakul ja üks väravas.” Ta lisas, et mängitakse plastmassist palliga ja plastkeppidega ning mäng meenutab jäähokit, kuid ei ole nii jõuline. Väravavaht mängib kepita ja on kaitsmetega.

Saalihokil on Teesalu sõnul ka lihtsustatud mänguvormid, kus harrastajad saavad väiksematel väljakutel ja lihtsate reeglitega omavahel ilma väravavahtideta mõõtu võtta näiteks kolm kolme vastu, neli nelja vastu jne.