Poliitikute jamad sisse unustatud mikrofoniga

„B…d, debilõ, b…d,“ kuuldus Lavrovi suust samal ajal, kui tema eelnenud sõnavõttu araabia keelde tõlgiti. Kellele olid need sõnad mõeldud, jäi selgusetuks – ilmne oli, et Lavrov polnud arvestanud sellega, et mikrofon on veel sees.

Kuid Vene välisminister pole sugugi esimene ega ainus riigijuht, kel sarnaseid fopaasid juhtunud.

Reagani naljad

Üks kuulsamaid äpardusi kirjutatakse Ühendriikide president Ronald Reagani arvele, kes 1984. aasta 11. augustil, valmistudes igalaupäevaseks raadiopöördumiseks, otsustas naljatada. Kõne pidi algama nii: „Mu kaasmaalased ameeriklased, mul on hea meel teatada, et täna ma kirjutasin alla seadusele, mis annab usuühingutesse kuuluvatele õpilastele vabaduse, mida neil pole olnud liiga kaua – vabaduse koguneda riiklikes koolides tundidevälisel ajal, nii nagu see on lubatud teistel ühingutel.“

Selle asemel ütles Reagan suusoojaks: „Mu kaasmaalased ameeriklased, mul on rõõm teile täna teatada, et ma kirjutasin alla seadusele, mis muudab Venemaa igaveseks ajaks lindpriiks. Pommitamine algab viie minuti pärast.“

Ülekanne polnud veel alanud, kuid lint juba käis ning helirežissöör mängis selle ette. Naljale järgnes NSV Liidu maruline reaktsioon ning ilma igasuguse diplomaatiata teatas TASS: "Nõukogude Liit mõistab teravalt hukka USA presidendi ennekuulmatu vaenuliku avalduse.“

John Majori värdjad

1993. aastal andis Briti peaminister John Major intervjuud sõltumatule telekanalile ITN. Teadmata, et mikrofon veel töötab, nimetas ta intervjuu lõppedes kolme ministrit, kes ei nõustunud Euroopa ühtsuse ideega, „värdjateks, kelle ta mõnuga risti lööks“. Ka enda vastu oli konservatiivist Major kriitiline, öeldes: „Ei saa aru, kuidas minusugune nõrguke pidevalt võidab.“

2010. aastal suhtles veel üks Briti peaminister, leiborist Gordon Brown valimiseelsel miitingul 65aastase pensionäri Gillian Duffyga, kes uuris tema seisukohta majanduse ja immigratsiooni teemal. Nad vahetasid vaid mõne lause, kuid suhtlus jättis vanaprouale väga hea mulje, nagu ta hiljem tunnistas. Brown seevastu kurtis autosse istudes oma abile, et vestlus oli katastroof ja nimetas pensionäri fanaatikuks, endal samal ajal küljes Sky Newsi sisselülitatud mikrofon. Ehkki Brown külastas prouat hiljem ja palus temalt vabandust, sai juhtunu suure kõlapinna ning pärast leiboristide valimiskaotust astus Brown tagasi peaministri ja partei juhi kohalt.

2005. aastal valmistus Walesi prints Charles pulmadeks Camilla Parker-Bowlesiga. Šveitsis pressikonverentsil, teadmata, et mikrofon on sisse lülitatud, sosistas ta poegadele Williamile ja Harryle: „Kuidas ma seda kõike vihkan… Vihkan kõiki neid inimesi.“ Tema sõnad olid kõigile saalisolijaile kuulda. Siis algas pressikonverents ja kuningakoja teemasid kajastav BBC ajakirjanik küsis temalt, kuidas ta pulmade eel ennast tunneb. Charles vastas sarkasmiga: „Te ju kuulsite kõik ise, ja ma olen selle üle rõõmus.“ Ja pöördus prints Harry poole sosistades, mida aga taas saalis kuuldi: „Neetud rahvas. Ma ei suuda seda meest taluda. Ta on lihtsalt kohutav.“

Piinlikud hetked pressikonverentsidel

2008. aastal Brüsselis pressikonverentsil pöördus Poola liider Lech Kaczynski oma abi poole: „Teeme veel ühe küsimuse, aga mitte sellelt ahvilt punases.“ Jutt käis telekanali TVN24 naisajakirjanikust.

Sarnases olukorras oli 2000. aastal George W. Bush. Valimiskampaania aegsel pressikonverentsil ütles ta oma tulevasele asepresidendile Dick Cheneyle New York Timesi reporteri kohta, et see on „siinse seltskonna põhiline sitapea“.

Bushi on mikrofon ka hiljem alt vedanud. Polnud saladus, et ta sai hästi läbi Suurbritannia peaministri Tony Blairiga. 2006. aastal Peterburis G8 kohtumisel, kui tal mikrofon juba töötas, tervitas ta Blairi stiilis: jou, Blair, kuidas läheb? Ja jätkas: „Milline iroonia! Tegelikult peab ÜRO vaid sundima Süüriat, et see sunniks Hezbollah’d seda sitta lõpetama, ja ongi kohe kõik läbi.“

Kaks aastat hiljem Jaapanis, jällegi G8 kohtumisel patras Bush peaaegu viis minutit enda arvates väljalülitatud mikrofoni ees oma Jaapani-muljeid. Midagi kriminaalset ega roppu seekord õnneks ei kõlanud.

Tipp-poliitiline klatš

2011. aastal said G20 kohtumisel kõik osalejad teada, mida Nicolas Sarkozy ja Barack Obama arvavad Iisraeli peaministrist Benjamin Netanyahust. Sarkozy nimetas teda valetajaks, lisades, et ei suuda teda taluda. Obama vastas: „Teie ei suuda teda taluda? Aga mina pean temaga iga päev tegemist tegema!“ Selleks hetkeks oli Obama ja Netanyahu vastastikune antipaatia üldteada, nii et nende suhteid see enam halvemaks ei teinud, kuid Prantsusmaa siseministeerium teatas, et kogu lugu on ajakirjanike väljamõeldis.

2005. aastal klatšis Prantsusmaa president Jacques Chirac Vladimir Putinile ja Gerhard Shröderile inglasi – käimas oli Londoni ja Pariisi vaheline võitlus 2012. aasta olümpiamängude korraldamisõiguse pärast. Chirac ütles: „Ainus, mida britid on Euroopa põllumajandusele andnud, on hullu lehma tõbi. Ei tohi usaldada inimesi, kellel on nii kohutav köök.“ Nendest sõnadest sai Briti tabloidide esiteema, kuid lohutuseks solvangute eest said nad endale olümpia.

2009. aastal unustas Riia linnapea Nils Ušakovs pärast linnavalitsuse istungit enda küljes olnud mikrofoni välja lülitada ning kõik saadikud kuulsid, kuidas ta ukse taga suhtleb oma asetäitjaga, kusjuures mõlemad rõvedalt ropendasid. Ušakovs seletas hiljem, et kuna istung oli raske, siis ta lihtsalt murdus.