1930: riigifirmade kümnend

Riiklike investeeringute järsu suurendamisega tööstuses püüti ühtlasi leevendada rahvuslaste muret selle pärast, et kapital voolab Eestist välja ja suurtööstus kuulub mitte-eestlastele.

Rahvuslaste nurin tugevnes eriti pärast seda, kui 1937. aastal korraldati Eestis esimene tööstusloendus, mis kajastas üldisemal kujul ka rahvusliku ja võõrkapitali vahekorda tööstuses. Oma tüübilt olid eestlastele kuuluvad tööstusfirmad suhteliselt väikesed, nende toodang moodustas veidi üle kolmandiku suurtööstuse kogutoodangust. Võõrkapital omas juhtpositsiooni ekspordiharudes: paberi- ja tselluloosi-, tekstiili-, puidu-, keemia- ja põlevkivitööstuses.

Avaldatud andmete analüüs näitas, et tööstuses valitseb võõrkapital ja et tööstusfirmade juhtide ning tehnilise personali hulgas on üllatavalt vähe eestlasi. Rahvuslastest analüütikud järeldasid, et võõrkapitalil põhinevad ettevõtted eelistavad eestlastele mitte-eestlasi ja et eestlasi peetakse kohasteks vaid lihttöölistena töötama. Valitsuselt nõuti otsustavate sammude astumist suurendamaks eestlaste osa majanduses ja piiramaks võõrkapitali vohamist. Oli neidki, kes nõudsid välisosalusega suurfirmade ülevõtmist. Valitsus taunis üheselt radikaalset ülevõtmist, küll aga hakkas aktiivselt rajama riiklikke aktsiaseltse sektorites, mis kasutasid Eesti loodusvarasid. Samuti tehti seadusandluses kohendusi selleks, et Eesti kapitali ei veetaks välja, vaid investeeritaks tagasi tootmisse.

Tegelikult üritas valitsus juba mõnda aega varem tugevdada rahvusliku kapitali osa ja seda taheti teha eesti keele tähtsust rõhutades. Nimelt sätestati 1935. aastal seadusega, et äriühingute juhatuse ja nõukogu liikmete hulgas peavad olema ülekaalus Eesti riigi kodanikud, kes valdavad eesti keelt. Samad nõuded sätestati 1936. aastal tööstusettevõtte tehnilise juhi kohta. Nõuded tekitasid nördimust mitme välisriigi saatkonnas ja valitsus surveabinõusid nende seadusesätete täitmiseks ei rakendanud.