Arvamus: Rahaliiduga ühinemine – lõks Eesti arengule

Rahapoliitika iseseisvus, eelkõige rahaemissiooni ainuõigus omal maal on iga riigi väga tähtis majanduspoliitika instrument. Sellest põhiseaduslikust ainuõigusest loobumisel tuleb olla täiesti kindel, et oma raha Eestil enam vaja ei lähe. Praegu tuleks analüüsida, miks rahaliiduga ei soovi ühineda Rootsi, ka Taani ja Suurbritannia ning selle on teadlikult edasi lükanud Tšehhi, Ungari ja Poola.

Oma raha säilitades oleks võimalik võtta kasutusele mitmeid meetmeid siseriikliku majanduse stimuleerimiseks ja uue kõrge kasvu saavutamiseks. Veel enam, paljud väikeettevõtjad ja vaesemad kodanikud tajuvad eurorahale üleminekut ohuna nende toimetulekule, sest kiireneb hindade ja maksude ühtlustumine ELi siseturul. Eestile toob see kaasa enamiku kaupade-teenuste hindade ja maksude tõusu Põhjamaade tasemeni.

Eurole ülemineku ohvriks on korduvate eelarvekärbetega juba saanud paljude sotsiaalsete, sh tervishoiu- ja haridusprobleemide lahendamine. See omakorda on hakanud takistama majanduse moderniseerimist. Eelkõige just riigi investeeringud haridusse ja tervishoidu tagavad pikemas perspektiivis tööhõive ja konkurentsivõime suurenemise. Hariduse ja tervishoiu pealt kokkuhoid euro nimel pole üksnes lühinägelik, vaid võib osutuda isegi saatuslikuks veaks.

Eesti eurole ülemineku riiklik plaan ja agressiivne lobi- ja propagandatöö ei põhine uuringutel sellest, mida ühinemine euroga majanduskriisi tingimustes Eestile kaasa toob. Oleks vaja läbi viia sõltumatud uuringud, kuidas euro kasutuselevõtt mõjub eri majandusvaldkondadele ja eri kindlustatusastmega elanikkonnakihtidele. Kuid seni levitatakse valdavalt positiivset infot, negatiivne selgub pärast liitumist.

Eurotsooniga liitumine märkimisväärset usaldust ja uusi investeeringuid Eestile ilmselt ei too, kui paljud teised majandusega seotud reformid jäävad tegemata.

Eesti vajab majanduskriisist väljumiseks terviklikku uut majanduspoliitikat, mitte ainult üksikmeetmeid. Kriis on tekitanud uusi riske, mille vastu euro mitte kuidagi või vähemalt eraldivõetuna ei aita. Kui piirkonna kasvupotentsiaal on struktuursetel põhjustel ja oskustöötajate vähesuse tõttu väike, ei too isegi madal intressi- ja inflatsioonitase uusi suuri investoreid, pigem stagnatsiooni ja elanike sissetulekute püsivalt madala taseme. Rahaliidu kriteeriumide täitmise jätkuv nõue ei võimalda enam varasema tempoga tõsta palkasid, sest sellega kaasneks lubatust kõrgem inflatsioon. Kriteeriumide pikaajalise eiramise eest ootaksid aga ülikõrged trahvid.

Rahaliiduga kiirest ühinemisest võib kujuneda lõks Eesti majanduse arengule. Paljude inimeste ootused euro imet tegevasse toimesse on kõrgele kruvitud. Kuid seda suurem võib olla pettumus, kui lubatud ravim ei taga loodetud efekti. Ka Eesti jaoks toob rahaliiduga liitumine kaasa parimal juhul vaid väga madala majanduskasvu, mis ei võimalda meil jõuda isegi mitte ELi keskmiste riikide hulka.

Eesti võib küll suuta viia selle aasta lõpuks majanduse statistilised näitajad vastavusse rahaliiduga liitumise nõuetega, kuid edasine areng ei pruugi olla jätkusuutlik -meie arengutase ja majandustsükkel on teises arengufaasis kui vana Euroopa majandus. Kui me ei suuda ise majandust moderniseerida, tõsta selle konkurentsivõimet, saab Eestist odava tööjõuga ELi eurotsooni agul. Me oleme väärt paremat!