Juhiloa saamiseks tuleks rattaga liikluses käia

Eelmisel aastal muutus kohustuslikuks pimedas sõidu õpe, kolm aastat tagasi libedasõidukoolituse läbimine neljarattalise ohjamiseks ootamatutes olukordades. Teistega arvestamise oskus on aga vähemalt sama oluline, sest kui mõnel aastal jagub libisema panevat aega vaid mõne kuu jagu, siis kaherattalistega tuleb teed jagada iga päev.

Selline muudatus on lisaks liikluse turvalisemaks muutmisele kasulik ka ettevõtjaile. Paljud teisi ohustavaid manöövreid tegevad juhid istuvad mõne ettevõtte reklaamkirjadega sõiduki roolis. Kui ise rooli taga olles unustad kaassõitja vaheletrügimise või napi möödasõidu kiiremini, siis südant saapasäärde viiv riive sõiduvahendilt turundab meeldejäävalt ja tõrjuvalt nii ohustajat kui ka seda firmat, mille logo ja hoolivad reklaamlaused auto küljel säravad.

Paradoksaalselt ongi ratturi vaatenurgast kõige ohtlikumad professionaalsemad ja kogenumad juhid – taksode, veokite ja busside roolikeerajad, kelle lohakad võtted alati eredalt meelde jäävad. Olen betooniveoki rataste alt pääsemiseks teelt välja sõitnud ning trolli ja äärekivi vahele surumise vältimiseks üleinimliku manööverhüppe kõnniteele teinud. Sõiduautodega liiga lähedaste ja soovimatute kontaktide kokkulugemine läks pärast paarikümmet sassi. Küll on aga igal korral rattatiirule minnes kindlasti keegi, kes elu haavatavust meelde tuletab. Tõsi, lõviosa kaasteelistest seda ei tee, kuid leppima ei peaks üheainsagi teiste eluga mängijaga.

Levinud soovitus neist probleemidest vabanemiseks on rattaga kergliiklusteele kolida ja mitte liiklusse ronida. Kuid see on vaid probleemi osaline vältimine, mitte kitsaskohtade lahendamine. Kui kergliiklusteed on lisaks sportijaile ka lastega või koertega jalutajaid ning talvel ka varustust lõhkuvat kivikildu täis, siis rataste tänavalt kadumine ei aita tekitada ega arendada aina vajalikumaks muutuvat ühiselt liiklemise oskust ja kogemust.