Niisiis, sa oled elu jooksul loonud (tekste või mida iganes), aga nüüd oled sa surnud. Sa näed, mis maa peal toimub, aga sa ei saa enam mitte kuidagi seda mõjutada, sest sul pole keha. Pole häält, et hüüda. Sa ei saa enam kirjutada. Sa ei saa rääkida. Sa ei saa üldse mitte midagi teha, sest sa oled surnud.

Sellel maal, kus sa kunagi elasid, tuleb ühel parteil mõte kasutada sinu loomingut oma valimiskampaanias.  Sina neid ei tunne. Sa pole kunagi nende hulka kuulunud, ja isegi siis, kui mõni nende ideedest peaks sulle sümpaatne olema, ei kujuta sa end nende seltsis ette. Isegi kui sa kujutaksid, on tõsiasi see, et sa oled surnud. Surnudolemine peaks eeldama, et sa ei osale valimistel.

Aga nemad, need parteilased, loevad su tekste avalikus kohas ja teatavad oma plakatitel, et sa oled olnud üks nendest. Et sa oled lausa sünnist peale nende hulka kuulunud. Tulid ilmale, ei olnud veel midagi kirjutanud, sa ei olnud veel saanud selleks, kelleks pidid saama, aga juba olid nendega. Nende meelest.

Muidugi teab see erakond, et võimule pääsemise ambitsioon on nendel, mitte sinul. Sul ei saa ollagi seda, sa oled ju surnud. Neid see ei häiri. Sinuga koos paistavad nad enda meelest palju kultuursemad. Nad upitavad ennast võimu poole sinu nimega. Nad kleebivad sinu näo enda plakati peale. Sinu pilti kasutakse reklaamis, mille eesmärk on aidata üks partei parlamenti.

Sa ei saa mitte midagi teha.

Nad teavad, et sa ei saa midagi teha. Sa oled ju surnud. Nad teavad ka, et keegi teine ei saa midagi teha. Autoriõigus ei kaitse kirjaniku nime ja nägu. Looja nimi ja nägu on poliitilise ärakasutamise ees kaitseta. Ja loomingu ettelugemine avalikus kohas, kes siis seda keelata saab? Küllap kõik oli „motiveeritud mahus“. Ega reklaamibüroodes ju mingid juriidilised lollpead ei tööta.

Kirjaniku nime ja nägu poliitilises kampaanias kasutamast keelata võiks ainult südametunnistus. Eetiline kaalutlus. Äratundmine, et nii lihtsalt ei tehta. Päris palju on neid asju, mida lihtsalt ei tehta, muide. Kõiki neid asju pole seaduses kirjas. Inimesed lihtsalt teavad neid. Parteid, paistab, ei tea. Reklaamibüroodes küllap teatakse, aga ei hoolita.

Kui sotsidel on kange tahtmine ennast kultuursena näidata, siis tuleks seda lihtsalt ollagi. Kulla sotsid, teil on ju omad kirjanikud ja teised loovisikud täitsa olemas. Karl Martin Sinijärv, luuletaja, Eesti Kirjanike Liidu esimees. Maimu Berg, kirjanik. Andrei Hvostov, kirjanik ja ajakirjanik. Hardi Volmer, režissöör ja muusik. Kleepige nende näod posti peale. Ah et nad kõik ei kandideeri, ei saa? Aga Tammsaare kandideerib või?