Kust tuleb vee-ettevõtete ülikasum?

Tegelikkuses on asi lihtne – tavapärasest majandustegevusest tekkiva käibe juures on kõrge kasumiga need vee-ettevõtted, kes on saanud investeeringute tegemiseks sihtotstabelist rahalist toetust. Toetusraha ehk sihtfinantseering arvestatakse raamatupidamislikult tuludesse paralleelselt ja proportsioonis investeeringuprojekti elluviimise käigus toimuvate tööde (nt ehitus- või teenustööde) akteerimisega. Ehk teisisõnu – toetusraha arvestatakse tuludesse ühekorraga, kuid investeeringuprojekti varadega seotud põhivara kulumit vastavalt kulumimäärale, mis seatakse vastavusse vara eeldatava elueaga. Seega on need kasumid tegelikult fiktsioon, mille toovad kaasa toetusrahaga kaasnevad reeglid ja raamatupidamisarvestuse põhimõtted, mille kohaselt võetakse sihtfinantseeringud üles bilanssi ja kasumiaruandesse tuluna.

Kuid see kasumiillusioon on võrreldes peamise murekohaga jäämäe veepealne osa. Nimelt on vee-ettevõtetel oma majandustegevuses veel teinegi, oluliselt suurem ja struktuursem probleem – toetuste abil rajatud või rekonstrueeritud rajatistelt ja ehitistelt ning soetatud seadmeilt ei tohi kulumit arvestada. Abiraha eest on taristu üles ehitatud, kuid taristu kulumit veeteenuse hinna sisse lülitada ei tohi. See aga tähendab, etmingi aja pärast vajab vee-ettevõte oma jätkusuutlikkuse tagamiseks uut rahalist abi kas riigilt, omavalitsuselt või Euroopa Liidu toetusfondidelt. Igati normaalne oleks soetatud varade kulumi arvelt luua reserv varade taastootmiseks, mis aga kahjuks ei ole lubatud toetusraha eest soetatud varalt.

Miks ei ole lubatud? Tavapärane vastus pädevatest instantsidest on enam-vähem järgmine: „See on ju tasuta saadud raha, mille eest te selle või teise seadme ostsite, torustiku või hoone rajasite.“ Mis sellest, et seesama tasuta saadud asi kohe kuluma hakkab, et seda hooldada tuleb, et see kunagi välja vahetada tuleb.

Kui riik ei taha tulevikus veemajanduse taristut täiendavate rahasüstidega turgutada, tuleks põhivara kulum lubada piisaval määral veeteenuse hinda sisse kalkuleerida, mis võimaldaks varade ülemäärast kulumist ennetada.

Mitmelgi juhul on väidetud, et tänapäeval korralikult ehitatud taristu peab vastu 50 aastat või kauemgi veel, et kogu see aeg uute raha korjata on raiskamine – raha peab tulu teenima, täna ja kohe! Oma iva siin väites ju leidub, võib-olla tõesti peab taristu kavandatust kauem vastu. Aga kui ei pea? Ma ei tahaks olla selle vee-ettevõtja rollis, kes ühel heal päeval on silmitsi olukorraga, kus 50 aastat kestma pidanud vara on tegelikkuses täielikult amortiseerunud ja remondikõlbmatu. Siis ei aita teadmine, et pidi ju vastu pidama 50 aastat.

Sellele murele, et põhivara kulumi osalisest veehinda arvestamisest tekib pikaajaliselt miinus, ei paista leevendust. Konkurentsiameti sõnul ei tasu oodata, et EVELi soov lubada ka sihtfinantseeritud põhivara osa veehinda arvestada, ellu viiakse. Selle põhjenduseks on võrdlevalt argumenteeritud, et ka teiste taristuvaldkondade osas (nt energeetika) ei ole (sihtfinantseeritava põhivara osas) tariifide baasi mööndusi tehtud. Aga energeetika valdkonnas on sihtfinantseeritud taristu osakaal arvatavalt ka märgatavalt väiksem kui veemajandussektoris! Veemajanduse investeeringud praktiliselt toetusrahadest koosnevadki…

Vee-ettevõtted ei soovi rikastuda ega teenida ülisuuri kasumeid, nad soovivad tarbijatele pakkuda kvaliteetset ja kestlikku veeteenust ja selleks tuleb rahalisi reserve koguda. Täna toetuste abil sageli omahinnale mittevastavat veeteenust kasutavad tarbijad peavad paratamatult hakkama tasuma veeteenuse eest õiglast hinda, mis tagab taristu kestlikkuse ka meie lastele ja lastelastele. Pean vastuvõetamatuks poliitikaid, millega hoitakse veeteenuse hinnad tänu toetustele alla omahinna ja elatakse laste ja lastelaste arvelt, kes peavad tänaste veeteenuse tarbijate ärakasutatud taristu oma rahaga uuesti üles ehitama, sest Euroopa Liidu abikäsi nendeni enam ei ulatu.

Soovitaksin alati numbrite taha vaadata. Kui ikka tundub, et selline kasum ei saa majanduslikult võttes võimalik olla, siis enamasti ei olegi. Imedemaad pole olemas. Eriti käib see numbrite tagant loogika otsimise palve omavalitsustegelaste kohta – on ju Eestimaa vee-ettevõtted peale paari üksiku erandi, sajaprotsendiliselt kohalike omavalitsuste omanduses. Seepärast oleks ikka eriti halb lugu, kui nüüd mõni vallaametnik/-volinik (ehk omaniku esindaja) vaatab majandusaasta aruannet, milles (tegelikult olematut) jaotamata kasumit 80 miljonit eurot, võib tal tekkida mõte see dividendidena välja võtta ja sellega vallas või linnas midagi ära teha. Pensionilisadeks maksta, telejaam luua või tasuta ühistransporti pakkuma hakata näiteks.