Maris Lauri • 29 juuni 2015

Kreeka pankrot on üpris kindel

Riigikogu liige Maris Lauri.  Foto: Andres Haabu

Kreeka ei saanud lisapikendust ning nende delegatsioon peab koju minema, mis sisuliselt võib tähendada riigile pankrotti, kirjutab riigikogu liige Maris Lauri oma blogis.

Tsiprase ideesse korraldada referendum võib suhtuda mitmeti. Kindlasti oli tegemist väga ebaviisaka ja demonstratiivse ukse paugutamisega, kuid sellel sammul võis olla väga mitmeid ja keerulisi põhjuseid. Praegu saab teha selles osas vaid oletusi. Võimalik, et püüti aega võita, et siis sihtida kahte võimalikku eesmärki, olenevalt sellest, milliseks referendumi tulemus osutub.

Variant A: saadi aru, et tuleb järgi anda kreeditoride nõudmistele, kuid sooviti sealjuures saada rahva mandaat ja säilitada valitsusvõim. Järeleandmisega mindaks ju vastuollu valimislubaduste ja ka viimaste kuude käitumisega, tunnistataks, et on käitutud valesti. Tegemist oleks allaandmisega ja seda on vaja kuidagi põhjendada, parim viis oleks rahva soovidele vastutulek. Ehk siis Tsipras tunnistab, et ta ei suuda teha raskeid otsuseid ja neid rahvale põhjendada. Referendumil saadud mandaat võimaldaks ohjata ka Syriza vasakäärmuslikku (iseenesest huvitav, et äärmusel saab olla äärmus) seltskonda, mis on juba mõnda aega läbirääkimiste peale nina kirtsutanud ja muutunud selles osas ka järjest valjuhäälsemaks. Seega oleks võimalik säilitada parlamentaarne enamus ja jääda võimule.

Variant B: loodeti saada tugevamat rahva mandaati, et põtkida edasi kreeditoride nõudmiste vastu. Nii Tsiprase, Varoufakise kui ka teiste Syriza võimurite sõnavõttudest õhkab just viimast. Aga sõnad ei pruugi ka kommunistide puhul osutada sellele, millest mõeldakse.

Üpris võimalik, et sihiti mõlemat eesmärki, kuid eelkõige loodeti aega võita ja enda mandaati tugevada. Iseasi, mis selle tugevama mandaadiga oleks peale saanud hakata.

Igal juhul tuleb tõdeda, et Syriza ja Tsiprase arusaamised Euroopa ja rahvusvaheliste süsteemide toimimisest on endiselt reaalsusest kosmilisel kaugusel. Mängijad ei ole ju üksnes Kreeka ja Saksa valitsus – isegi kui Tsiprase valitsus paistab seda mõtlevat –, vaid IMF ja kõik teised eurotsooni riigid. Isegi mitte valitsused, vaid riigid. Viimast ei ole Tsiprase seltskond mitte kuidagi mõista suutnud (kuigi vist on mõistetud, et peale Merkeli on teisigi otsustajaid) ja ma kahtlen, kas viimaste kuude jooksul selles osas mõtlemises muutust on olnud. Kui, siis kindlasti mitte väga olulist. Kreeka rahva mandaat on Kreeka valitsusele kindlasti oluline, kuid millegipärast ei suudeta aru saada, et ka teiste riikide valitsustel on rahva mandaat ning see mandaat ei ole sama, mis Kreeka rahva antu Kreeka valitsusele.

On olemas selline psühholoogiline kaitsemehhanism, mille puhul inimesed ei mäleta asju, mis neile on äärmiselt ebameeldivad, nad ei pane nendega seotud infot ja sündmusi isegi tähele ja ei kuule. Ikka ja jälle on avastanud end mõtlemast, et ega praegune Kreeka juhtkond sellist eitamist kollektiivselt ei põe.

Lähitulevikust

Praeguseks on selge, et Kreekale lisapikendust, isegi nädalaks, ei antud ning Kreeka delegatsioon on teel koju. Seega on Kreeka pankrot üpris kindel. Muidugi võib ju juhtuda, et näiteks tõmmatakse need vajalikud enam kui miljard eurot kuskilt sukasäärest välja, kuid mõne aja pärast on vaja veel sadu miljoneid ja siis veel.

Reaalsuses pole referendumil seega enam erilist mõtet, sest kreeditoride jaoks on asi läbi, ja ka kreeklaste jaoks. Kreeka peab ise hakkama oma võlgu maksma ja oma tuludega ise toime tulema. Kreeka valitsus peab ise otsima, kust võlgade tagasimaksmiseks raha leida. Ta peab otsustama, kas üldse maksta võlgu tagasi või loobuda selles üldse või osaliselt või lükata tagasimaksmised edasi. Võlad võlgadeks, kuid nüüd tuleb ka oma tuludega iseennast ülal pidada, sest vähemalt mõnda aega Kreeka valitsusele laenu enam ei anta, ilmselt ei anta ka Kreeka erasektorile.

Seega majandusseis läheb halvemaks. Eelarve tasakaalus hoidmine muutub keerulisemaks. Kommunistlikul valitsusel pole eriti häid ideid olnud ja kahtlane, kas neid tulebki. Võib oodata asju, mis teevad elu Kreekas veelgi keerulisemaks ja majandusseisu halvemaks. Ei imestaks, kui praegune valitsus hakkab kasutama vasakpopulistide laialt kasutatud võtteid – riigistamine, rekvireerimised, erilised maksud jne. Väga võimalik on ka poliitiline kriis ja pikemaajaline poliitiline ebastabiilsus.

Kui nüüd aga referendum tuleks ja rahvas ütleks, et valitsus peab sõlmima kreeditoridega leppe kujul, mille kreeditorid ette panid. See oleks 25ndal tunnil antud võimalus sõlmida lepe. Ühelt poolt oleks tegu punase tulega Syrizale (ja seetõttu ei usu ma, et referendumil selline vastusevõimalus loodaks), teisalt annaks tagumisel hetkel väljapääsu valitsusele alla anda. Aga kuidas Syriza viib ellu programmi, millele ta ise on vastu sõdinud? Milleks peaksid kreeditorid üldse sellise valitsusega leppeid tegema?

Tuleb tõdeda, et kui varasemad Kreeka valitsused said aru, kus on järsaku serv, ning oskasid sellest üle astumist vältida, siis Syriza harrastas õhukõndimist. Õhk teatavasti ei kanna, kui sul just tiibu ei ole. Mina ei ole kommunistidel tiibu näinud.

Sündmused arenevad kindlasti kiiresti, aga praegu saab öelda, et Kreeka kommunistid astusid eurotsoonist välja. Kreeklased on veel sees ja loodan, et nad suudavad seal püsida.

Allikas: Maris Lauri blogi

Hetkel kuum