Kas Vene firma palk peletab Taaramäe fännid?

Suhtumine muutus

Ratturit motiveerisid ilmselt palk ja võimalused, mitte poliitika. Ideaalis nii võikski olla, et ei pea muretsema tööandja omaniku jõuvõtete ja õõnestava käitumise pärast, vaid saad keskkonda vaadata. Taaramäe suhtumine rattasporti näikse pärast karjääri kõigutanud tervisehädasid olevat muutunud. Profikarjääri alustas ta Prantsuse tiimis Cofidis ja saavutas selle logo all ka esimesed suuremad võidud. Nii ei kiirustanudki ta varem, enne mullu Astanasse minekut, tiimi vahetama – ehkki senise tööandja arendamine ja tugi talle kohati soovida jättis. Tänulikkus meelitas jääma.

Nüüdseks on sportlane teist meelt ning tiimivalikul on tasu olulisem. Näiteks eelmisel aastal Cofidisest Astanasse suundumise eel kommenteeris ta, kuidas palk on uue meeskonna puhul tähtsaim kriteerium. Tõsi, tänavu ta enda sõnul "rahale suurt tähepanu ei pööra". Siiski on tasu oluliseks pidamine ka mõistetav, sest tipptasemel rattasport on esiteks konkurentsitihe ning teisalt ka tervist laastav ohtlik ala, kus vigastus võib päevapealt karjäärile ehk teenistusele kriipsu peale tõmmata. Nii tuleb praegusest ajast võtta maksimum. Samuti suhtuvad nii oma liikmetesse klubid – kui sinust kasu pole (loe: võite ei too või võitjaid ei abista), siis nägemist, ja lepingut ei pikendata või sõlmita.

Mis see fänni asi on, kes profi palkab? On, sest fännideta poleks ka tippsporti, tiime ning häid lepinguid ja sissetulekuid. Pealtvaatajate tähelepanu ja rahakotirauad on põhjus, miks ettevõtted aladesse panustavad. Lisaks on Taaramäe mind rattaspordini toonud. Tema 2011. aasta edu Prantsusmaa velotuuril viis mu tee rattapoodi ning peagi sadulasse. Aasta hiljem pedaalisin tema toetuseks 3500 kilomeetrit Tallinnast Pariisi. Pean temast kui ratturist lugu.

Nii olengi segaduses, kuidas andekale sõitjale edaspidi kaasa elada nii, et ei toetaks neid, keda ei soovi.