Piret Reiljan • 11. november 2015 kell 8:30

Aitäh, aga nüüd pange hambad varna

Piret Reiljan  Foto: Andras Kralla

Pärast esimesi emotsionaalseid pöördumisi Estonian Airi töötajate poole heideti tänulikkuse maskid, kirjutab ajakirjanik Piret Reiljan.

Estonian Airi huku järel kõlas poliitikute suust üksmeelne tänu rahvusliku lennufirma töötajatele. Halb uudis looritati emotsionaalsete tänusõnadega ja see toimis, sest ka rahvas pigem nostalgitses nukralt kui otsis süüdlasi. On ju 24 aasta jooksul väga palju Eesti inimesi tundud seda sooja tunnet, mis valdab, kui laiast maailmast tulles astud üle meie päris oma, Estonian Airi lennuki läve.

Kuid pärast esimesi emotsionaalseid pöördumisi ja tänamisi heideti pidulikkuse maskid ja algas argipäev. Lühike kokkuvõte: Estonian Airi töötajad kas lahkuvad vabatahtlikult tühjade pihkudega või muutuvad käpulioleva ettevõtte võlausaldajaks. Muidugi ei leia me sellisest olukorrast neid, kes lennufirma põhja lasid, vaid ikka need, kes on oma töö eeskujulikult ära teinud.

Ja nüüd tuleb absurdi tipp. Nimelt on majandusminister Kristen Michal avaldanud lootust, et lennufirma töötajate nõue saab olema prioriteet ning et sellega tulevad kaasa ka teised võlausaldajad peale Eesti riigi. Ehk siis riiklik lennufirma, mis on praegusesse olukorda ilmselgelt mängitud omaniku enda prohmakate tõttu, tahab, et täiesti asjassepuutumatud võlausaldajad aitaksid Eesti riigil maksta välja hüvitised Estonian Airi töötajatele.

Lahendus: eraldis riigieearvest

Olukorra veidigi vähem piinlikuks lahendamiseks võiks riik teha eraldise riigieelarvest ja tasuda hüvitised, mille osas suudetakse Estonian Airi töötajatega kokku leppida. Jutt peaks olema maksimaalselt mõnest miljonist eurost. Vastav nõue Estonian Airi vastu jäägu siis riigile või minu poolest kirjutatagu otse korstnasse. Hüvitised ei pea ehk tingimata olema kollektiivlepingu maksimum, aga sel juhul, palun väga – leidke kompromiss. Kuigi arvestades olukorda oleks aumehelik maksta töötajatele maksimaalsed hüvitised, rääkimata tööga juba väljateenitud tasudest, mille väljamaksmine on minu arusaama kohaselt samuti löögi all. Praegu aga antakse pasunasse ja siis oodatakse neid samu inimesi avasüli uude riigifirmasse endast parimat andma.

Mäletan, et kui avaldasime Äripäevas uudise ja fotod Estonian Airi viimasest lennust, siis oli soe tunne nentida, et viimase lennu tõi maailmast koju meie armastatud helilooja Arvo Pärdi poeg, kapten Immanuel Pärt. Vaid mõni päev hiljem pidi see sama kapten aga saatma avaliku pöördumise ja vabandama, et nad – Estonian Airi töömesilased – üldse olemas on. Just sellise emotsiooni tekitas kogenud piloodis kohtlemine poliitikute poolt, kes alles äsja olid teda tunnustavalt patsutanud.

Lõpetuseks – mäletate, kuidas asjaosalised eesotsas Michaliga kinnitasid, et ollakse valmis. Valmis halvaks uudiseks. Ärgu keegi muretsegu. Nüüd siis on selgunud, et ainsad, kes siiski pidanuks muretsema, on lennufirma enese lojaalsed töötajad.

Hetkel kuum