Pelga rahategemisega on lõpp

Hea ettevõtluskultuuri tunnusteks on austusel põhinevad suhted partnerite ja klientidega, väärtustel põhinev personalipoliitika, tulevikku vaatav visioon ning eeskujulik ja laitmatu kuvand ühiskonnas.

Vanem põlvkond mäletab kindlasti, kui perestroikaaegse lokkava kauboikapitalismi varjus erastati sadamaid ning omandatud laevad lõigati pooleks ja müüdi vanametalli pähe maha, selle asemel, et pakkuda teenust.

Alles hiljuti kahtlustati suurärimeest järjekordses kelmuses, kui viimane tegi väidetavalt külma Eesti Energiale. Plahvatusena on üles kerkinud altkäemaksuskandaal Tallinna linnavalituses, kus oma osa mängisid ka Eesti esioligarhid. Sahkerdamispisikust pole pääsenud ka vagunimagnaat ning kunagise piimatöösturi skeemid ei näita siiani vaibumise märke. Tagatipuks plaanib veel riik ise hakata OÜtama.

Selliseid nõukogudeaegseid ärimehi, kelle äriimpeeriumi repertuaar algab sadamaärist ning lõpeb restoraniäriga, iseloomustab keskne mõiste – kasum. Pole oluline, kas tegevusala on plastmasskopsikute tootmine või tekstiiliäri. Peaasi, et saab teha raha. See on ilmselt Eesti lühiajaloost tingitud postkapitalistlik äritõbi, mille sündroom kestab veel tänaseni, kui ainsa eesmärgi nimel minetatakse kõik muud fundamentaalsed põhitõed.

Tegutsetakse „eesmärk pühitseb abinõu“ põhimõttel, kus laual on külmasõjajärgsel võidurikastumisel ka nn sahkerdamise variandid. Nagu väikevendade puhul ikka, peegeldub suurte vendade eeskuju ka väikeettevõtetes, kus peamisteks märksõnadeks jällegi partnerite tüssamine, töötajate alaväärtustamine ja maksudega petmine. Tänapäeva ühiskonnas visiooni ja äri positsioneerimise puudumine saab aga ühel või teisel moel saatuslikuks kõigile.

Kindlasti ei saa üldistada ja olgu öeldud, et seada kasumi teenimine üheks eesmärgiks pole halb. Tegelikult nii peakski majandusteooria kohaselt olema, kuid tänapäeva ärimaastikul ei saa see olla ammu enam eemärk omaette. Ettevõtlus on üks riigi fundamentaalsemaid nurgakive, mille najal seisab püsti kogu riik. Eesmärk ei olegi ettevõtluse mahategemine, kuivõrd oluline on rõhutada eetika ja kultuuri tähtsust.

Eesti ettevõtluskultuur paistab seisvat muutuste lävel, kus järjest enam paistavad silma uued Eesti startup-ettevõtted. Hea näide on TransferWise, mille omanikud on pälvinud ka Äripäeva rikaste edetabelis esimesed kohad. See on märgilise tähendusega areng, mille edulugu võiks saada eeskujuks kõikidele ettevõtetele järgmisel kümnendil.

Kindlasti poleks TransferWise saavutanud sellist edu idaeuroopaliku ärikultuuriga. Soov midagi muuta, teha midagi paremini ja kirglik armastus selle vastu, mida sa teed, on see, mis tagab edu. See on segu maailmavallutusplaanidest ja ettevõtte väärtuse kasvatamisest. See on tulevikku vaatav visioon ja äristrateegia, mitte pelgalt kasumi teenimine.

Kindlasti ei saa väita, et TransferWise’i edu on taganud pelgalt teistsuguse ärimudel. On ju meil kordades suuremaid globaalseid tööstusettevõtteid, kelle eksporditurgude maht ja käive jääb unistuseks enamusele ettevõtetest. Lisaks tulevikku vaatavale visioonile on kindlasti oma osa väärtustel põhineval personalipoliitikal, ilma milleta pole võimalik luua säärast sünergiat. Töötajad peavad kokku kasvama ettevõtte missiooniga, millest moodustubki tulemustele orienteeritud meeskond. Meeskond, kus juba esimese astme töötajad mõtlevad kaasa ja panustavad rohkem, kui küsitakse.

Seda oleks isegi raske ette kujutada, et TransferWise hakkaks mingi hetk n-ö faciotama või autorollotama.  Jääb üle vaid loota, et nõukogudeaegse ärieliidi loodud ärikultuur jääb minevikku, kus TransferWise’i asetamisega Äripäeva rikaste edetabeli esikohale luuakse uue põlvkonna poolt uus paradigma Eesti ettevõtluskultuuris.