Tipud tõmbavad Eesti majanduse käima

Põhimõtteliselt on asi lihtne – pikaajaline stabiilne majanduskasv vajab keskkonda, mis toetab inim- ja tootmiskapitali pidevat kasvatamist. Samas tuleb hoolitseda, et õigesti häälestatud stiimulid suunaksid töövõimelised tööle ja haiged koju, säästud investeeringutesse ja mitte spekulatsiooni, andekad õpetajaks ja mitte finantsalkeemikuks. 

Eks me teame või arvame teadvat oma kitsaskohti isegi, aga kaugemalt vaadates näeb tihti paremini. Lisaks võib oma jõududest murekohtade tuvastamisel väheks jääda – sõltumatuid ja praktilise kallakuga sotsiaalteaduslikke analüüsikeskusi on meil vähe. Seetõttu tuleks kaasata majanduse arengupidurite tuvastamiseks selle valdkonna maailma tipud, ei vähemat. Seda ettevõtmist võiks metoodiliselt koordineerida näiteks USA tuntuim arenguökonomist Dani Rodrik, tal on kogemusi.

Projekt kestaks ühe aasta ja meeskond koosneks rahvusvaheliselt tunnustatud ja kohalikest teadlastest ja praktikutest. Kaardistataks kõigi majandusega seotud valdkondade pudelikaelad, haridus- ja sotsiaalsüsteemis ennekõike. Jah, just need, sest eelkõige seal tagatakse nii ettevõtjale kui ka riigile vajaliku targa ja terve tööjõu taastootmine ja püsimine kodumaal. Tulemuseks oleks teadmispõhine alus arengupidureid vabastavateks reformideks. Kogu töö läheks maksma ehk mõni miljon eurot.

Kas see tasuks ennast ära? Kui sündinud „struktuursete reformiettepanekute“ abil õnnestuks tõsta Eesti kasvupotentsiaali näiteks vaid 0,1% aastas, siis oleks investeeringu tasuvusaeg mõni kuu. Tõenäoliselt on meie majanduskorralduses lihtsasti kõrvaldatavat ebaefektiivsust palju rohkem.

Eesti edulugu sai alguse lootusest, et üleminekumajanduste õnne tagavad “Washingtoni konsensuse” kolm vaala – privatiseerimine, liberaliseerimine ja stabiliseerimine. See vabale turule ja fiskaalsele rangusele toetuv kontseptsioon on hiljem küll tunnistatud liiga lihtsakoeliseks, kuid ilmselgelt vallandas see meil edukalt erainitsiatiivi ja tõmbas turumajanduse raginal käima.

Praeguseks oleme aga jõudnud niikaugele, et kogu olemasoleva majanduspotentsiaali vabastamine ja tulevase kasvatamine nõuab senisest oluliselt targemat toimetamist. Eelkõige riigi poolt, sest turg toimib kogu ühiskonna hüvanguks ainult sobivas institutsionaalses keskkonnas.

Pakutud projektiga peab kaasnema protsess, kus meid kord aastas külastaks kasvõi seesama guru ja esitaks kohalikele ekspertidele, ametnikele ja poliitikutele olulisi küsimusi. Pidevalt tuleb kontrollida, kas oleme ikka õigel teel ja õiged küsimused on siin kasulikumad kui kenad vastused. Sarnaselt ettevõtlusega on ka riigi tasandil majanduskeskkonna arendamine pidev otsing – kuidas kombineerida vaba turgu ja piiravat riiki, keda maksustada ja keda toetada.

Kõlab utoopilisena? Sellisel lähenemisel on siiski pretsedente. Viis aastat tagasi koondas fiskaaluuringute instituut IFS Londonis maailma parima teadmise majanduskasvu toetava ja kaasaegsesse heaoluühiskonda sobiva „hea maksusüsteemi“ põhimõtete kohta. Kaasa lõid ka mitmed majandusnobelistid, et tulemusi oleks põhjust tõsiselt võtta.

Ühtlasi kaardistati brittide maksusüsteemi veidrused ja tõdeti, et radikaalne maksureform oleks hädavajalik. Praegune süsteem on ebaefektiivne, keeruline ja ebaõiglane ning selle pidurdav mõju sotsiaalmajanduslikule arengule mõttetult suur.

Aga mida selliste toredate paberitega peale hakata? Kas briti poliitikud tõesti tormasid sündinud soovitusi rakendama? Valikuliselt, meelepärased tõsteti esile ja tülikad vaikiti maha. Väljakujunenud süsteemi muutmine, kuigi „avalikes huvides“, riivab paratamatult kellegi seni kaitstud erahuve, ei meeldi mõnele valijagrupile või rahastajale, on vastuolus juurdunud dogmadega või heidab varju senise poliitika „ainuõigsusele“.

Mis on siis lahendus? Lihtsat ja kiiret lahendust rakendamise probleemile ei ole. Teoreetiline võimalus oleks kehtestada demokraatiale ajutiselt moratoorium ja osta lisaks nõunikele sisse ka valgustatud monarh, kes reformid ellu viiks. Hiina vaieldamatu edulugu räägib selle kasuks.

Praktikas on siiski ainsaks lahenduseks haritud ja nõudlik valijaskond, kes ei lase poliitilisel klassil langeda mugavustsooni, vaid sunnib tegutsema laia majandusedu ja mitte enda kitsastes huvides. Ilma aktiivse kodanikuta ei ole põhjust loota, et igale poliitilisele otsusele eelneks võitjaid ja kaotajaid tuvastav analüüs.

Kaheksa aastat tagasi tõdes Marju Lauristin sotsiaalteadlaste aastakonverentsil, et meie ühiskonna sotsiaalfilosoofilise harituse tase on nõrk ja see on Eesti suur probleem. Ehk on tase vahepeal veidi kosunud, aga pikk tee on veel käia, et edu ühtlase ja paksu kihina kogu Eestimaa kataks.