Anvar Samost • 29. november 2016
Jaga lugu:

Facebookile päitsed pähe

Anvar Samost  Foto: Postimees

Facebooki tegevust tuleb kas reguleerida või ettevõte tükkideks jagada, leiab ajakirjanik Anvar Samost.

Viimase nädala sees oleme kuulnud, et USA presidendivalimiste tulemusele aitasid kaasa Facebooki levitatud võltsuudised. Näiteks ajaleht Washington Post kirjutas sõltumatute uurijate raportile viidates, et Vene propagandakampaania aitas ujutada sotsiaalmeedia üle valesid sisaldanud sisuga.

Facebookis vaatasid ameeriklased desinformatsioonikampaania käigus postitatud või jagatud lugusid 213 miljonit korda. Mis veel huvitavam, raport loetleb üle 200 veebikülje, mis olid valimiste ajal Kremli manipuleeritud sisu avaldanud.

Reguleerimata monopol

Ilma uuringut tegemata on selge, et need 200 suvalist veebilehekülge poleks kuidagi saanud jõuda sadade miljonite inimesteni ilma Facebookita. Siin-seal on nüüd küsitud, kas Facebook ka kuidagi inimeste eksitamise eest vastutab, kuid vastus on ette teada: Facebook ei ole ise mingit sisu loonud, isegi mitte levitanud, seda on teinud Facebooki kasutajad ettevõttest sõltumata. Sisu esitamise üle kasutajatele otsustavat algoritm, mitte toimetajad – teema lõpetatud.

Tõsi see samas ei ole. Tänavu kevadel rääkis üks Facebooki endine töötaja Gizmodole, et meediahiiglane siiski kasutab toimetajaid-kuraatoreid, kes teevad valikuid uudiste asjus, mida suur osa Facebooki kasutajatest näeb. Tema sõnul summutasid kuraatorid maailmavaatelistel alustel teatud – konservatiivsena nähtud - allikaid ja teemasid teiste kasuks. Facebook ise eitas kirjeldatud tegevust ning Facebooki asutaja ja suuromanik Mark Zuckerberg kutsus kõige paremas newspeak’i vaimus “juhtivaid konservatiive ja inimesi üle kogu poliitilise spektri” temaga ses küsimuses “rääkima”. Eesti keelde tõlgituna: minge kuu peale.

Võltsuudiste levitamise kohta oli Zuckerbergi vastus sarnane: “Me usume inimestele hääle andmisse, mis tähendab, et eelistame anda neile võimaluse jagada mida ja millal iganes nad soovivad.”

Sisuliselt on Facebook üks maailma suuremaid, kui mitte kõige suurem meediaettevõte (oleneb, kuidas mõõta, ning ka sellest, millena käsitleda Google’it), kes ise keeldub end meediaettevõtteks tunnistamast, sest sellega kaasneksid kasumlikku ärimudelit häirivad kulud ja piirangud. Ärimudel ise põhineb tasuta (tihti ebaseaduslikult) kaasatud sisu abil genereeritava auditooriumi müügis reklaamiandjatele.

Facebook käitub sarnaselt Google’iga nagu klassikaline reguleerimata monopol, varjates seda narratiiviga uue tehnoloogia loodud uuest majandusest, uuest meediast ja kokkuvõttes ka uuest maailmast. Nende konkurentideks on “päris” meediaettevõtted, kes teevad suuri kulutusi ajakirjandusliku ja muu meediasisu tootmiseks ning levikanalite ülalpidamiseks. On hämmastav, et sellest arusaamine nii kaua aega võtab.

Nõrk ajakirjandus on oht demokraatiale

Külastasin eelmisel nädalal üht suurt Lääne-Euroopa meediaorganisatsiooni. Pilt, mis seal avanes, ei olnud erandlik, kuid see-eest reljeefne näide naiivsest suhtumisest Facebooki pakutavasse. Ettevõte toodab iga päev muljetavaldavas koguses teleuudiseid mitme õhtuse uudistesaate jaoks. Kuna sarnaselt paljude teiste meediaväljaannetega on ka nemad mures auditooriumi vananemise ning noorte siirdumise pärast lineaarse meedia juurest veebis pakutava poolele, siis on otsustatud asjaga tegeleda. Nii paneb uudistetoimetus valdava osa klippidest juba enne uudistesaadete eetrisse jõudmist Facebooki välja – sest “seal on noored”. Organisatsioonil on oma internetiküljed, kuid seal puudub “valmis” auditoorium, kes Facebookis näib olevat kohe saadaval.

Sisuliselt võistleb selles ettevõttes uudistetoimetus veebitoimetusega ning teeb seda Facebooki platvormina kasutades ja ühtlasi seda platvormi tasuta sisuga täites.

Jätan meelega nimed nimetamata, kuna kõike seda võib vähemal või suuremal määral kohata igal pool maailmas, väga tuntud ja edumeelsete meediaorganisatsioonide tegevuses. Ka Eestis.

Isegi siis, kui meediaettevõtted ise lõpuks mõistavad, et raske raha eest loodud sisu konkurendile ärakinkimine ei ole majanduslikult otstarbekas, ja niisuguse mudeli lõpetavad, jääb ikkagi küsimus Facebooki kasutajate poolt sinna tõstetavast ajakirjanduslikust sisust ning suurima meediaettevõtte soovimatusest meediale kehtivat vastutust kanda. Ja see ei ole ainult ajakirjanike või meediaettevõtete mure, sest nõrk ajakirjandus tähendab otseselt nõrka demokraatiat ja ohtu vabadusele.

19. sajandi lõpul said USA seaduseandjad aru, et liiga suure turujõuga ettevõtted on küll edukad, kuid ühiskonna kui terviku suhtes ohtlikud ja tuleb reguleerida või tükkideks lõhkuda. Sama tuleks teha ka Facebookiga – kui juba liiga hilja ei ole.

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum