Ärasolgitud maksusüsteem

Ainus Jüri Ratase valitsuse maksupoliitikat suunav jõud on üha enam süvenev vajadus leida rahastus kulukatele ja katteta lubadustele. Koalitsioonileppega võeti majandusele ja maksumaksjale ilmselgelt üle jõu käivaid kulukohustusi. Riigieelarve korralistest tuludest nende rahastamiseks ei piisa. Kaks kolmandikku puudujäävast osast kaetakse riigi allesjäänud likviidsete varade ja uute laenudega, ülejäänud  kolmandikku puudujäägist tuleb rahastada maksutõusude ja uute maksude arvel.

Valitsuse jutud elluviidava maksupoliitika keskkonnahoiu või tervise edendamise eesmärkidest on mõeldud nendele, kes asjadest üldse mitte midagi aru ei saa. Automaksuga käis kaasas jutt, et Eesti autopark on Euroopas keskmiselt üks vanemaid ja enam keskkonda säästvamaid ning et keskkonnaprobleem tuleb lahendada. Kui avalikkuse kriitika survel maks tagasi võeti, siis räägiti vaid sellest, millise tuluallikaga saamata maksutulu katta. Keskkonnahoiust ei rääkinud enam keegi, nagu oleks keskkonnaprobleem iseenesest ära lahenenud.

 

Magustatud joogi maksu ainuke eesmärk pidi olema inimeste suhkrutarbimise vähendamine, aga kallale minnakse tootegrupile, mis annab suhkrutarbimisest vaid viis protsenti ja kaloraažist kaks protsenti. Ootamatult selgus aga, et Euroopa Liidu reeglite tõttu tuleb maksustada ka naturaalsed mahlad ja magustatud piimatooted. Seda, et neile erandi taotlemine on lootusetu, näitab kas või tõsiasi, et tänaseni pole mitme kuu jooksul suudetud Euroopa Komisjonile isegi erandi taotlust valmis kirjutada.

Aastaid tagasi rakendati Eestis tulumaksusüsteem, kus teenitud kasumi maksustamise asemel mindi üle jaotatud kasumi maksustamisele. Nüüd aga hakkavad pangad tulumaksu maksma teenitud kasumilt. Ratase valitsuse modifitseeritud maksusüsteem näeb välja nagu maitsetu puntratants. Välisinvestoritele on aga edastatud sõnum, et esimene samm klassikalise tulumaksu taastamise suunas on tehtud.

Suure tõenäosusega on valitsuse senised maksupoliitilised saavutused alles sissejuhatus. Praegune soodne majanduskonjunktuur ei kesta igavesti. Tõeline rapsimine maksudega algab siis, kui majanduskasv asendub majanduslangusega ja maksutulu ei kasva enam 6-7 protsenti aastas, vaid asendub nulliga või läheb koguni miinuspoolele.