Habe ei tee veel meheks

Kahe ministri tagasiastumist ühest erakonnast nii lühikese ajaga ei mäletagi, aga sellega tegelikult tänane valitsus ei piirdu. Seoses IRLi esimehe vahetusega lahkub veel kolm ministrit. See on peaaegu pool valitsust poole aastaga!

Traditsiooniks on muutumas asjaolu, et erakonna sisevalimistel kasutatakse võimalust saavutada edu valitsuse kõigutamisega. See on väga ohtlik trend ja näitab, et nendel inimestel ei ole midagi püha oma isiklike ambitsioonide rahuldamisel. Stenbocki maja ei tohi muutuda läbisõiduhooviks. Vastutus riigi stabiilsuse eest on olulisem kui erakondlik sisevõitlus.

See valitsus sai alguse lõdvast koalitsioonilepingust, ja nüüd on tagajärjed käes. Igal hommikul ärgates võib avastada uusi maksutõuse või uusi ideid, mis järgmisel hommikul tagasi võetakse või juurde lisatakse. Jüri Ratasel ongi raske, sest ta oli Tallinna linnapea Edgar Savisaare armust (nii kaua, kui Edgar Savisaar ei soovinud ise seda kohta täita) ning peaminister on ta Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna armust.

See on ilmselt põhjus, miks Valeri Korb pidi tagasi astuma, aga Edgar Savisaare tagasiastumist linnapea kohalt ei ole ta nõudnud. Kui venekeelses meedias  püütakse mitte mainida Tallinna linnavalitsuse korruptsioonijuhtumeid, siis mingist uuest Keskerakonna sünnist ei saa ju juttugi olla – sama erakond, ainult teine esimees. Räägime venekeelsele valijale üht ja eestikeelsele teist. See on soov ohtlikult flirtida mõlema poolega, mis lõpeb igal juhul krahhiga – varem või hiljem. Koalitsiooni suurim nõrkus on pime viha Reformierakonna vastu, kes võitis valimised. Viha ja võim käsikäes on väga halb kombinatsioon rahva teenimiseks.

Elu pakub meile vahel võimalusi teha valikuid – olla või mitte olla. Sven Sesteril oli suurpärane võimalus astuda tagasi ja öelda ei eelarve tasakaalu rikkumisele ja juba lõputuna näivatele maksutõusudele. Temast oleks saanud üks kõvemaid rahandusministreid ning valijad oleks seda ilmselt ka vääriliselt hinnanud. See võinuks olla väärikas tegu mehelt, kes hiljuti oli valmis selle põhimõtte raiuma Eesti Vabariigi põhiseadusesse. Praegune vedel vorm aga ei saanudki tagada pikka iga selles ametis.

Me peaksime ju mõistma, et Eesti erakondade esimeeste edevust ei kannata Eesti riigi eelarve välja ning seetõttu on tasakaalu vajadus mitte ainult rahaline, vaid ka fundamentaalne. Tugev Eesti saab rajaneda ainult kindlatel väärtustel ning lodevusele ei ole siin ruumi. Vaatamata sellele, et ettevõtjad on ülikriitilised praeguse valitsuse suhtes, ei ole minu arvates veel ühiskonnani jõudnud teadmine eksperimendist, mis hetkel käsil.

Peame mõistma, et tasakaalus eelarve ja hea ettevõtluskeskkond on tulevaste, paremini tasustatud töökohtade alus. Investeering linnahalli ei ole riigi eksistentsiaalne küsimus, kui teame, et eraettevõtjad ehitaksid Tallinnasse suure konverentsikeskuse kordades väiksema toetusega. Mälus on veel liialt palju pilte sellest, kus enne kohalikke valimisi ilmub Tallinna investoreid, kes keskerakondliku linnapea sõnul on kohe valmis investeerima suurepärasesse meelelahutuskeskkonda. Minu arvates on see lihtsalt riiklik räkit.

Üks Lõuna-Eesti mees ütles nii: „Poisid, kes kasvatavad endale habeme, arvavad kohe, et nüüd on nad mehed. Aga ei ole, isegi siis, kui nad võtavad endale mehelikuma ameti. Mõnest ei saagi meest.“ Rohkem riigimehelikkust ja ausust!