Ühe unistuse lõpp

Välisettevõtjate paremaks teenindamiseks on vaja e-riik korda teha, selle tulemusena saaksid ka kodanikud paremaid teenuseid. Selleks tuleb kaardistada ja avalikustada avalikud teenused, kus isegi riigikeele valdajad hätta jäävad. 2011. aastal projekti korras valminud eesti.ee on nii kasutusmugavuse kui ka tehnilise toimivuse poolest muutunud häbiplekiks. Eesti.ee pidi olema meie ühtne kontaktpunkt riigi ja kohaliku omavalitsusega suhtlemiseks.

Majandusministeeriumi side ja riigi infosüsteemide asekantsler Siim Sikkut räägib nähtamatust e-riigist, kus andmed muutuvad ristkasutuses teenusteks, ilma et kodanik seda isegi märkaks. Ettevõtjate puhul on välja pakutud aruandlus 3.0 idee, kus andmed liiguvad pankadest ja raamatupidamisprogrammidest otse riigile.

Varem Sikkuti ametiposti pidanud Taavi Kotka arvates on probleem riiklike teenuseomanike huvipuuduses, mille tõttu ei toiminud ka riigiasutuste e-teenused eesti.ee portaalis. Suure kaubanduskeskusena toimetanud eesti.ee pidi seetõttu kliendivaenulikud teenusepakkujad eesti.ee katuse alt välja heitma – muidu saad sõimata, aga ise midagi teenuste toimimiseks teha ei saa. Vahendeid teenusepakkujate survestamiseks majandusministeeriumi allasutusel nimelt ei ole.

Jõuame kiirelt Eesti riigi juhitamatuse probleemini ka e-teenuste kannapöörde uurimisel. Ministeeriumite koostöö on pudelikael, kust riikliku tähtsusega projektid läbi ei pääse. Näitena saab tuua ka e-residentsuse, kus on ministeeriumitevaheline juhtnõukogu võtmeministeeriumite meelitamiseks, mitte juhtimiseks. Igasuguse juhtimise eelduseks olev täitmine on meil valikuline ja vabatahtlik sellest hetkest, kui teema väljub ühe ministeeriumi haldusalast. Maksumaksjate ja valijatena peame seetõttu nõudma riigireformi, mis selle probleemi lahendaks. Poliitikute ülesanne on tagada neile antud mandaadi alusel juhtimine ja täitmine, mitte selle mängimine.

Kas teie teate, mis on RMIT, SMIT, RIK, RIA, RIKS ja TEHIK? Tegemist pole salajaste luureasutustega, vaid Eesti valitsuse IT-agentuuridega. Neist enamik pakub oma teenuseid ka teistele riigiasutustele väljaspool vastutava ministeeriumi haldusala. Ühe erandiga on nad nimelt kõik erinevate ministeeriumite haldusalas. Ressursside konsolideerimise asemel on meil seega konkurents niigi vähese ressursi ümber. Lisaks agentuuridele on suurtel riigiasutustel oma IT-osakonnad. Nende kõigi riiklikku koordinatsiooni on sama palju nagu peaministril võimu ministrite üle.

Minu hinnangul on olemas kolm võimaliku koostöötaset, igaühel plusse ja miinuseid. Esiteks, kõik teenused on ühes portaalis keskse IT-agentuuri käes ja teenusepakkujad ei tee oma arendusi enam iseseisvalt. Teiseks, keskne agentuur kehtestab tehnilised standardid ning tagab teenusepakkujate teenuste toimimise ühes portaalis. Kolmas variant on identse kasutajaliidese nõude kehtestamine teenusepakkujatele, kes igaüks ise oma e-teenust pusib arendada. Eesti.ee puhul jääb praegu mulje, et oleme hoopis neljanda sundvaliku teinud täieliku juhitamatuse tõttu – igaüks võib teha mis tahab, ja see, mis välja tuleb, on igaühe enda asi, sest et ministeeriumite üleseid protsesse juhtida pole Eestis võimalik. Meie maksumaksjatena maksame kinni kõikide pusijate töötunnid, isegi kui me tulemust naeruväärseks peame.

Paljude ebamugavate ja eriilmeliste portaalide asemel soovin kasutajasõbraliku ja ühesuguse kasutajaliidesega teenuseid nii kodaniku kui ettevõtjana. Tööbiku, e-Riigihangete keskkonna, Ettevõtjaportaali, e-maksuameti ja eSTATi ülesehitus ja kasutusmugavus on väga erinev. Kui teil on huvi, kas saab Eestist paremini teenuseid pakkuda sarnase tegumoega, siis minge vaadake Suurbritannia riigiportaali gov.uk.