Kristel Härma • 22. juuli 2017
Jaga lugu:

Korteriostu õppetunnid

Kristel Härma  Foto: Andras Kralla

Korteri ostmise käigus pani pank mind iseendale illusioonideta otsa vaatama, nagu tuli halastamatult purustada ka korterimüüjate illusioone, kirjutab ajakirjanik Kristel Härma.

Olen 25aastane ja ostsin sel kuul oma esimese korteri. Jah, vanuse poolest kuulun Y-põlvkonna sekka, kes ei taha end siduda kindla töökoha, elupaiga, ja mis veel hullem, pangalaenuga. Ometigi ma just seda tegin. 

Kui üürihinnad tundusid mulle juba majanduskriisi lõpus Tartusse õppima minnes kõrged, siis tagasi pealinna tulles seisin silmitsi mitu korda veel kõrgemate hindadega. Lisaks ei tahtnud ma sõltuda korteriomaniku otsusest, kui see omanik ei ole mina ise, ja maksta kellelegi teisele tema korteri eest. Parem maksan enda pangalaenu kui kellegi teise oma.

Kuigi see otsus tundus suur ja oluline, siis hiljem selgus, et see oli alles esimene paljudest. Mõned asjad läksid ikka veidi valesti.

Näiteks olin küll kuulnud, et alustuseks tasub käia pangas küsimas, kui palju ma üldse laenu saaksin, kuid ei teinud seda. Käisin enne vaatamas kahte kõvasti ülehinnatud korterit kahes erinevat moodi nigelas majas. Laenunõustamisel selgus, et mul polegi mõtet nii kalleid kortereid vaatamas käia. Olin ise arvanud, et saaksin sellise kuumaksega hakkama küll. Ei saaks, teadis pank.

Eksimine reegli nr 2 vastu

Kindlasti tasub läbi käia võimalikult palju kohti, et aru saada, mida tasub korteri juures jälgida ja mis seisukorras on piltidel nähtavad korterid tegelikult. Mina selle punkti vastu eksisin ja ostsin sobivasse hinnaklassi jäävatest korteritest ära esimese, kus kohal käisin. Vabanduseks see, et müügis olevate elamispindade seas on nii palju ülehinnatud kaupa, et ma ei leidnud ka klantspiltidelt selliseid, kuhu tasuks kohale minna.

Kui leiad selle õige, ei või kaua oodata. Hea hinnaga korter läheb aga kähku loosi. Esimesi kortereid vaatamas käies juhtus, et selleks ajaks, kui ma kohale jõudsin, oli korter juba broneeritud. Ahiküttega ja lagunevas majas, aga läinud.

Kui korter on leitud, tuleb häbenemata hinda alla küsida. Müügihind ei ole kuulutuses arvutiekraanilt vastu vaatav summa.

Ja nõuanded veel ei lõpe. Tuli otsustada kodulaen. Arvasin esialgu, et mis seal ikka, laenu võtan 30 aastaks! Nii tuleb ju esmapilgul odavam… Laenukalkulaatorit detailsemalt uurides selgus, et mu korter tulnuks nii liiga kallis, valisin siiski 20aastase laenu. Ja Kredexi käendust võiks võimaluse korral vältida. See tundub esmapilgul ideaalne võimalus maksta “noore spetsialistina” sissemaksuna 10% korteri summast, kuid sellega kaasneb lepingutasu. Kui suudad sellest pääseda, säästad sadu eurosid, sest Kredex küsib sinult 1% käendussummast.

Ostutehinguga käib kaasas palju ühekordseid kulutusi (korteri hindamisakt, laenulepingu tasu, notaritasu), Kredexi vältimisega suutsin nende kulutuste kogusumma poole väiksemaks muuta.

Jaga lugu:
Hetkel kuum